Eelkõige on muutunud sotsiaalne situatsioon – noored vihased mehed, töölisklassi haritlased, ja nende mäss klassiühiskonna vastu ei ole ­tänapäeval enam aktuaalsed. Klassivastuolude teravused on hõõrdunud hiliskapitalismi ümaraks võrdsuseks, meeste-naiste vastanduses on pooled vahetunud, rikkus ja vaesus on nii suhtelised mõisted, et nende vastandamisele konflikti seada osutub üsna võimatuks. Ja mäss iseenesestki on muutunud puberteetikute ja hüsteerikute stereotüüpseks väljendusvormiks.

Kui üldistatud opositsioonid enam ei tööta, jäävad üle vaid indiviidid, keda ei eralda sotsiaalsed lõhed, vaid nende endi individuaalne enesekesksus. Jimmy Porter (Erni Kask) on kannatuste-poeet, kes elaks justkui Houellebecqi ellujäämismanifesti järgides – ta kannab maailma oma õlgadel, kannatab läbi kogu sootsiumi ebaõiglase rumaluse ja saab tasuks kibestunud künismi, võime oma skeptitsism literatuurselt geniaalsetesse monoloogidesse valada.

Meeleheitlikult püüab ta oma maailmavaadet edastada oma naisele Alisonile (Marin Mägi), peatumata mõtlemaks, kas viimase flegmaatilise kõigutamatuse taga ei peitu ehk sisemise meeleheite tohutu jõupingutusega varjamine, et meest oma valuga mitte veel enam koormata. Samas kannatab Alison mehe vaimset terrorismi, sest märterluse valu on magus valu. Need on võrdsed vastased, kes väärivad teineteist, mitte ühe võimutsemine teise üle.


Neid tasakaalustab ning hoiab üle keemast Cliff (Peeter Rästas) – kahe raevu marulainetel laveerida mõistev stoik. Kui töötavasse suhtekolmikusse sekkub asjalik manipuleerimiskunstnik Helena (Ülle Lichtfeldt), on tasakaal rikutud. Kuid õnn pole niikuinii nende jaoks; see on ära otsustatud juba ammu.

Igaüks neist neljast tegelasest elab omaenda mullikeses, maailmas, kus tegutsemisel on konkreetsed isiklikud eesmärgid ja kus enese teistele mõistetavaks tegemise peaga-vastu-seina-jooksus unustatakse püüelda teiste mõistmise poole. Siinkohal on lavastajal, senisel kriitikul Andres Keilil, õnnestunud olla üle teksti ajastust ning leida sellest üldinimlik idee – maailm on mullikile, kus iga indiviid on suletud oma vaakumkambrikesse, millest välja murdmine nõuab märkimisväärset survet. Iseasi, kas äratuskarje enesekesksuse surmaunest ja üleskutse maailma vahelduse mõttes oma mätta kõrvalt vaadata on lavastuse teadlik kontseptsioon või siinkirjutaja soovunelm. Igal juhul on see tugevaim lavalt kostev sõnum, muu jääb üsna uduseks.

Ühes intervjuus lubab näitlejanna Maarja Jakobson, et kui “Vaata raevus tagasi” ka midagi muud ei ole, on ta igal juhul üllatav. Sel juhul tuleb otsida seda muud, sest üllatavat ei ole siin miskit. Lavastaja poolehoid Von Krahli teatri tegemistele ja avangardismi-lembus on teada tõed. Kuid Krahli õukonna liikmete kaasamine lavastusmeeskonda (kostüümikunstnik Liisi Eesmaa, filmiklippide režissöör Marianne Kõrver, üks peategelanna kehastajatest Maarja Jakobson) ja efektitsemine ei suuda varjata käsitööoskuse puudumist.


Mingisugused avangardistliku teatri komponendid oleksid justkui olemas – lai ema sümboolse tähendusega pisiasjad (mullikile, kava prügikotis, lavastajanäoline duracellikaru tühjade patareidega mänguautol jne), elu kui kabaree ja tantsunumbrid teatri mänguvõttena, ekraanid teise dimensiooni loomiseks, omaette tähendusmaailma tekitavad kostüümid, isegi üldinimlik ja ühiskonnakriitiline idee. Aga puudu on jõulisest, lavalt vaatajale näkku karjuvast lavastajakontseptsioonist ning tundlikust näitlejamõistmisest, mis on lavastaja andekuse olulisim indikaator.

Lavastaja lubas tüki eelreklaamis puust ja punaseks tegemist, oma arusaama ideaalsest lavastusest. “Vaata raevus tagasi” on aga täiesti eesti teatri keskmisel tasemel – on vigu, on huvitavaid leide; ei ole ta väärt ideaalseks tituleerimist ega ka sellisel määral maasse trampimist, nagu lavastusele kriitikas seni osaks on saanud. Kiusatus tihti lahmivalt ja ebaprofessionaalselt kirjutanud kriitik lõplikult paika panna on ju mõistetav. Iseasi, kas igale kiusatusele peaks järele andma. Aga lavastaja lubatud elusat teatrit, vastandumist sellele surnud teatrile, mida Keil kriitikupäevil nii usinalt sõimas, mina raevukas tagasivaatamises ei näe.


“Vaata raevus tagasi” evib kõike, mida on vaja suurepärasuse saavutamiseks – mõtlevate ja hingega asja juures näitlejate oskuslik rolliloome, lavastust täiendav lava- ja helikujundus; olemas on kontseptsioon, sisemine rütm, üldinimlik teema, filosoofiline mõtteränd, millest jääb hinge ängistav okas. Aga mida pole, on kõikide komponentide kokkukõla – trupitunnetus, ühine eesmärk, tunnetatav sünergia. Poolteist sammu jääb katarsisest puudu ja need poolteist sammu moodustavad kuristiku tõeliselt hea ning keskpärase lavastuse vahel.

Kas lavastaja Keil loeb oma ülesande läbikukkunuks ja proovib uuesti? Või on vaatajal midagi märkamata jäänud ja see ikkagi on tema nägemus ideaalsest lavastusest, elavast teatrist? Kunagi kindlasti küsin temalt.
John Osborne
“Vaata raevus tagasi”
Lavastaja Andres Keil. Mängivad Erni Kask, Marin Mägi, Ülle Lichtfeldt, ­Maarja Jakobson, Peeter Rästas.
Esietendus Rakvere teatris 7. veebruaril 2008.