07.03.2008, 00:00
Maailm kui mullikile
Reelika Reinomägi vaatas Andres Keili lavastust ilma raevu, hüsteeria ja kättemaksuprillideta.
John Osborne’i “Vaata raevus tagasi” on süžeeliselt
lihtne tekst. On kaks meest ja kaks naist. On natukene melodraamat ja
armusuhete mitmekordsed ümberkabetamised, on hulk filosofeerimist ja
peategelase ühiskonnakriitilisi monolooge. On noored vihased mehed ja on
naised, kes teavad, et puberteet läheb üle. Ja on 1950ndate keskpaiga
Suurbritannia. Aastal 2008 Rakveres ei ole kõik enam sama lihtne.
Eelkõige on muutunud sotsiaalne situatsioon – noored
vihased mehed, töölisklassi haritlased, ja nende mäss
klassiühiskonna vastu ei ole tänapäeval enam aktuaalsed.
Klassivastuolude teravused on hõõrdunud hiliskapitalismi
ümaraks võrdsuseks, meeste-naiste vastanduses on pooled vahetunud,
rikkus ja vaesus on nii suhtelised mõisted, et nende vastandamisele
konflikti seada osutub üsna võimatuks. Ja mäss iseenesestki on
muutunud puberteetikute ja hüsteerikute stereotüüpseks
väljendusvormiks.
Kui üldistatud opositsioonid enam ei
tööta, jäävad üle vaid indiviidid, keda ei eralda
sotsiaalsed lõhed, vaid nende endi individuaalne enesekesksus. Jimmy
Porter (Erni Kask) on kannatuste-poeet, kes elaks justkui Houellebecqi
ellujäämismanifesti järgides – ta kannab maailma oma
õlgadel, kannatab läbi kogu sootsiumi ebaõiglase rumaluse ja
saab tasuks kibestunud künismi, võime oma skeptitsism
literatuurselt geniaalsetesse monoloogidesse valada.
Meeleheitlikult
püüab ta oma maailmavaadet edastada oma naisele Alisonile (Marin
Mägi), peatumata mõtlemaks, kas viimase flegmaatilise
kõigutamatuse taga ei peitu ehk sisemise meeleheite tohutu
jõupingutusega varjamine, et meest oma valuga mitte veel enam koormata.
Samas kannatab Alison mehe vaimset terrorismi, sest märterluse valu on
magus valu. Need on võrdsed vastased, kes väärivad teineteist,
mitte ühe võimutsemine teise üle.
Neid
tasakaalustab ning hoiab üle keemast Cliff (Peeter Rästas) –
kahe raevu marulainetel laveerida mõistev stoik. Kui
töötavasse suhtekolmikusse sekkub asjalik manipuleerimiskunstnik
Helena (Ülle Lichtfeldt), on tasakaal rikutud. Kuid õnn pole
niikuinii nende jaoks; see on ära otsustatud juba ammu.
Igaüks
neist neljast tegelasest elab omaenda mullikeses, maailmas, kus tegutsemisel on
konkreetsed isiklikud eesmärgid ja kus enese teistele mõistetavaks
tegemise peaga-vastu-seina-jooksus unustatakse püüelda teiste
mõistmise poole. Siinkohal on lavastajal, senisel kriitikul Andres
Keilil, õnnestunud olla üle teksti ajastust ning leida sellest
üldinimlik idee – maailm on mullikile, kus iga indiviid on suletud
oma vaakumkambrikesse, millest välja murdmine nõuab
märkimisväärset survet. Iseasi, kas äratuskarje
enesekesksuse surmaunest ja üleskutse maailma vahelduse mõttes oma
mätta kõrvalt vaadata on lavastuse teadlik kontseptsioon või
siinkirjutaja soovunelm. Igal juhul on see tugevaim lavalt kostev sõnum,
muu jääb üsna uduseks.
Ühes intervjuus lubab
näitlejanna Maarja Jakobson, et kui “Vaata raevus tagasi” ka
midagi muud ei ole, on ta igal juhul üllatav. Sel juhul tuleb otsida seda
muud, sest üllatavat ei ole siin miskit. Lavastaja poolehoid Von Krahli
teatri tegemistele ja avangardismi-lembus on teada tõed. Kuid Krahli
õukonna liikmete kaasamine lavastusmeeskonda (kostüümikunstnik
Liisi Eesmaa, filmiklippide režissöör Marianne Kõrver,
üks peategelanna kehastajatest Maarja Jakobson) ja efektitsemine ei suuda
varjata käsitööoskuse puudumist.
Mingisugused
avangardistliku teatri komponendid oleksid justkui olemas – lai
ema sümboolse tähendusega pisiasjad (mullikile, kava prügikotis,
lavastajanäoline duracellikaru tühjade patareidega mänguautol
jne), elu kui kabaree ja tantsunumbrid teatri mänguvõttena,
ekraanid teise dimensiooni loomiseks, omaette tähendusmaailma tekitavad
kostüümid, isegi üldinimlik ja ühiskonnakriitiline idee.
Aga puudu on jõulisest, lavalt vaatajale näkku karjuvast
lavastajakontseptsioonist ning tundlikust näitlejamõistmisest, mis
on lavastaja andekuse olulisim indikaator.
Lavastaja lubas tüki
eelreklaamis puust ja punaseks tegemist, oma arusaama ideaalsest lavastusest.
“Vaata raevus tagasi” on aga täiesti eesti teatri keskmisel
tasemel – on vigu, on huvitavaid leide; ei ole ta väärt
ideaalseks tituleerimist ega ka sellisel määral maasse trampimist,
nagu lavastusele kriitikas seni osaks on saanud. Kiusatus tihti lahmivalt ja
ebaprofessionaalselt kirjutanud kriitik lõplikult paika panna on ju
mõistetav. Iseasi, kas igale kiusatusele peaks järele andma. Aga
lavastaja lubatud elusat teatrit, vastandumist sellele surnud teatrile, mida
Keil kriitikupäevil nii usinalt sõimas, mina raevukas
tagasivaatamises ei näe.
“Vaata raevus
tagasi” evib kõike, mida on vaja suurepärasuse saavutamiseks
– mõtlevate ja hingega asja juures näitlejate oskuslik
rolliloome, lavastust täiendav lava- ja helikujundus; olemas on
kontseptsioon, sisemine rütm, üldinimlik teema, filosoofiline
mõtteränd, millest jääb hinge ängistav okas. Aga
mida pole, on kõikide komponentide kokkukõla –
trupitunnetus, ühine eesmärk, tunnetatav sünergia. Poolteist
sammu jääb katarsisest puudu ja need poolteist sammu moodustavad
kuristiku tõeliselt hea ning keskpärase lavastuse vahel.
Kas
lavastaja Keil loeb oma ülesande läbikukkunuks ja proovib uuesti?
Või on vaatajal midagi märkamata jäänud ja see ikkagi on
tema nägemus ideaalsest lavastusest, elavast teatrist? Kunagi kindlasti
küsin temalt.
John Osborne
“Vaata raevus tagasi”
Lavastaja Andres Keil. Mängivad Erni Kask, Marin Mägi, Ülle Lichtfeldt, Maarja Jakobson, Peeter Rästas.
Esietendus Rakvere teatris 7. veebruaril 2008.
“Vaata raevus tagasi”
Lavastaja Andres Keil. Mängivad Erni Kask, Marin Mägi, Ülle Lichtfeldt, Maarja Jakobson, Peeter Rästas.
Esietendus Rakvere teatris 7. veebruaril 2008.