Teiste kirjastuste hulgast paistab positiivselt silma väike “Pegasus”, kes eelmise aasta lõpul ilmunud Agnes Desarthe'i romaaniga "Head kavatsused" pani alguse ühtse kujundusega mõttelise ansambli moodustavale nimetule raamatusarjale. Lisaks sisulisele ja kujunduslikule ühtsusele seob raamatuid helehall geomeetrilises stiilis sisalikku kujutav (puhtalt isiklik assotsiatsioon, andku kujundaja andeks, kui asja täiesti valesti näen) sümbol tagakaanel. Kui Desarthe'i romaan pakub toreda võimaluse aknast sissevaatamiseks neile, kes võõral maal käies alati teada tahaksid, kuidas ikka need võõramaa inimesed oma kardinate taga elavad, siis järgmised kolm seni ilmunud raamatukest (kõik ka hinna poolest täiesti sõbralikud, natuke alla või peale 100 krooni) on märksa kõvemast puust ja pakuvad sõnalisest kokkuhoidlikkusest hoolimata suuri elamusi, moodustades kolmekesi pärlikee, millest igaüht tuleb hoolega käes kaaluda, läbi uurida ja meelde jätta, enne kui järgmise kallale asuda võimalik. Ja need kolm on Alessandro Baricco "Veretult", Anna Gavalda "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ja Pieter Frans Thomése "Varjulaps".

Kes on lugenud Baricco eelmist eesti keeles ilmunud lühiromaani "Siid", kujutab ette ka järgmist raamatut. "Veretult" on lugu, mis võiks toimuda ükskõik kus maailma paigas ükskõik mis rahvusest inimestega. Tänu tegelaste ja kohanimede kaunikõlalisusele, paikneb sündmustik mõtteis sõjajärgsesse Itaaliasse või mõnda järjekordsest türannist vabanenud Ladina-Ameerika riiki. Baricco on ühe perekonna nottimise loost -- kättemaks, mis muu -- teinud nauditava loo, mille lugemise käigus võib elavalt ette kujutada, millist mõnu on selle tähemärkide arvult väikese, kuid täpsuse ja tähenduse mahult suure romaani tõlkimine pakkunud Anne Kallingule. Raamatus on lehekülgi, kus lause on lause järel silmnähtava tõsidusega läbi töötatud ja tulemus on peagakatsutav -- iga sõna kaalub terve tonni. Sõnade vahele poetatud nähtamatutest sündmustest saab kokku vähemalt viiesajaleheküljelise romaani jagu raamatut. Võtta poole eepose jagu materjali ning mahutada see täpses ja tähendusrikkas keeles vähem kui saja lehekülje peale on Baricco suurim saavutus. Pööraksin tähelepanu ka kujundusele. Niisugust sisu ja vormi ühtsust pole juba ammu ühegi raamatu puhul näinud. Väike tüdruk raamatu kaanel ja väike tüdruk raamatu sees saavad lahutamatult üheks ja see kõneleb ainult sellest, et kirjastaja on õigel teel.

Ka Anna Gavalda jutukogu "Ma tahan, et keegi mind ootaks" kaanekujundus on kiiduväärt. Johtub see nüüd pealkirjast või millest, aga väikese poisi selg ja koerakaisutuspoos on silmanähtavalt kurvavõitu. Igatsus hõikab üle vee. Anna Gavalda on parasjagu 35-aastane naisterahvas ja see vanus paistab ka tema tegelaste elukogemustest. Mured on tõsised, arusaadavad ja üldinimlikud. Kuidas mahutada ühe poissmehe ellu õed-harpüiad ja imearmas müügisaali juhataja? Kas kirjastaja läbinägelik pilk näeb läbi pealisrõivaste ja milline pesu kohtumisele selga panna? Mis võib juhtuda naissoost veterinaariga vihmases Normandia külakeses? Mida tunneb inimene, kes saab teada, et ta on põhjustanud mitme inimese surma ja mitukümmend haiglasse saatnud? Mis tunne on kanda surnud last? Neile ja paljudele teistele  küsimustele saate sellest raamatust ühe vastuseversiooni, tihti leidliku ja ootamatu.

Tervitada tuleb noore tõlkija Mariliin Vassenini astumine tõsiseltvõetavate eestindajate ridadesse. Tublit täiendust vajab isegi inglise keelest tõlkijate seltskond, mis siin veel prantsuse keelest rääkida. Kahe noore inimese (toimetaja Triinu Tamm) koostöö on meie kirjandusväljale ühe hea raamatu juurde andnud.

Ajaliselt ilmus kolme käsitletud raamatu hulgast esimesena Thomése "Varjulaps", aga lugemislikel põhjustel kõnelen sellest viimasena. Kui Baricco ja Gavalda raamatud lugesin läbi ühe hooga ja mõlemad ühe päeva sees, siis "Varjulapsega" olid sootuks teised lood. Pärl pärlite seas, lõi autori valu ja kummastav olematusest, tulematusest ja puuduolekust pingestatud miniatuurikogu meeltesse sügavaid haavu, nii et lugemine jagunes alla sajast leheküljest hoolimata kolme päeva peale. Inimlikul taluvusel on siiski piirid, selgub. Thomése kõneleb väikestes mõnest reast mõne leheküljeni varieeruva pikkusega mõtlustes valust ning maailmast -- valu sees ja valu ümber, enne valu ja pärast valu. Valu keskmes on isa ja Isa. Isa-kirjanik ja Isa-tütar, kes kuuenädalasena inimeste ilmast lahkub ja vanemad tagasi endisesse kahekesiolemise vabadusse tõukab. Isa-kirjanik aga ei näe enam maailma ilma Isa-tütreta ja see teeb raamatu erakordselt kaalukaks. Kõige lihtsam oleks muidugi öelda, et tegemist on mõtisklustega elu ja surma üle, ja see oleks ka täiesti tõene. Ent selles õhukeses vihiku mõõtu raamatukeses on ka väga palju muud tähendusväärset. Lugeja, otsusta ise, mis sest kaasa võtta, sest ridikül-kohver-seljakott saavad kõik kuhjaga täis.

Tõlkimine on töö, mida ei saa teha külma südamega, millega tahes-tahtmata kaasneb kaasaelamine. Sestap tahakski kord kuulda, mida pidi selle raamatuga töötades tundma Kerti Tergem. Tõlgitud on raamat igatahes väga hästi ja nauditavalt. Isa-kirjanik võib selle üle uhke olla. Pange tähele ka öökuninganna õrna õit raamatukaanel, tuntud selle poolest, et see imeline õis avaneb ja lõhnab vaid ühe öö, et seejärel aasta(te)ks siseelu rüppe naasta.

Nüüd, kus vaim on ette valmistatud ja maailm meelde tuletatud, tahaks lugeda veel rohkem raamatuid sellesinatse ilma kaugematelt äärtelt. Eestimaisele endassesumbunud kirjanduselule tuleksid need laiendused ainult kasuks. Kui Uus-Meremaad ja Boliiviat ei saa, sobivad ka Euroopa autorid. Mida me teame kasvõi näiteks tänapäeva Hispaania kirjandusest? Ühe teise väga tugeva Itaalia kirjaniku Niccolò Ammaniti romaani "Ma ei karda" ("Io non ho paura") eestindust ootan juba pikisilmi. Ehk näengi ära. Tule, maailm!

Alessandro Baricco "Veretult"

Tõlkinud Anne Kalling. Kuirastus Pegasus.Tallinn, 2005. 80 lk. 

Anna Gavalda "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks"

Tõlkija Mariliin Vassenin. Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2005. 180 lk.

Pieter Frans Thomése "Varjulaps"

Tõlkinud Kerti Tergem. Kirjastus Pegasus. Tallinn, 2005. 100 lk.