Maailma asju ikka määrab gramm
Mäletan, et viis aastat tagasi, kui olin esimest korda Cannes’i FIPRESCI (rahvusvaheline filmikriitikute ühing) žüriis, juhtis meid suurte kogemustega Derek Malcolm briti ajalehest The Guardian. Pärast lemmikute argumenteerimist klaarus hääletusel kolm filmi, mis läksid lõpphääletusele. Malcolm palus siis igaühel nimetada nende kolme hulgast festivali parim film.
Loomulikult oli selleks mitmekülgse itaallase Nanni Moretti "Poja tuba", lihtne ja harmooniline lugu. Järgmine päev sai see ka Kuldse Palmioksa. Kusjuures Malcolm ise pidas festivali huvitavaimaks filmiks austerlase Michael Haneke "Klaveriõpetajat" ja tahtis auhinda sellele. Kuid ta ei näidanud oma eelistust sugugi häälekalt välja, käitus inglaslikult-demokraatlikult ja tegi ettepaneku hääletada just "festivali parimat filmi". Kui oleks aga küsimus seatud: "Missugusele filmile tahaksite anda FIPRESCI auhinna?", oleks võinud selle saada hoopis "Klaveriõpetaja". "Poja ruum" võitis ühe häälega.
Konsensus ennekõike
Tänavuse žürii esimees, ameeriklane Robert Koehler püüdis liikmetelt taotleda konsensust. FIPRESCI annab välja kolm auhinda: ühe võistlusprogrammi, teise programmi Eriline pilk (Un certain regard) ja kolmanda Režissööride nädala (Quinzaine des realisateurs) ning Kriitikute nädala (Semaine de la critique) parimale. Meie kümneliikmeline seltskond jagati seetõttu sektsioonideks: neli (sh mina) jälgisid võistlusprogrammi, kolm Erilist pilku ja kolm režissööride ja kriitikute programmi. Viimastel oli kõige raskem. Võistlusprogrammis oli 20 filmi, neil tuli lõppotsuse tegemiseks ära vaadata 29. Ega üle nelja filmi päevas naljalt ei vaata.
Erilise pilgu programm oli Cannes’is tänavu isegi huvitavam kui võistlus ise. Auhinna sai Paraguay "Hamaca Paraguaya", autoriks 35aastane naine Paz Encina. Pressikonverentsil esitleti "Hamaca Paraguayad" kui esimest pärast 1970. aastat Paraguays tehtud 35 mm filmi. Poolest tosinast staatilisest plaanist koosnev fatalistlik film on 78 minutit pikk, kuid mõjub, nagu kestaks tunde.
Algul vestlevad džunglis võrkkiiges naine ja mees, nad nääklevad kergelt, nagu ikka vana abielupaar. Me ei saa aru, kas nad kõnelevad teineteisega reaalselt või on see kujuteldav dialoog. Selgub, et teemaks on nende sõjas kadunuks jäänud poeg Maximo.
Filmi vastuvõtt oleneb sellest, kas liigitada ta perekondlikuks amatöörfilmiks, või, kui teile meeldivad ungarlase Béla Tarri filmid, siis saab seda hinnata kinematograafiliselt ülieksootilise toiduna. Nii nägi seda "Screeni" kriitik Lee Marshall: "See on nagu Tšehhov džunglis, mille on ümber kirjutanud Beckett ja üles filminud Tarkovski – ainult aeglasemalt."
Kas suur või väike?
Režissööride ja kriitikute programmi hindajad andsid lõpuks auhinna Ameerika filmile "Lutikas" (Bug). Tänaseks 71aastane William Friedkin, kui mäletate, sai kuulsaks oma "Exorcisti" (1973) ja "French Connectioniga" (1971). Nüüd lavastab ta oopereid Ameerikas, Iisraelis, Itaalias. Tema viimased filmid ei ole entertainment massikultuuri mõttes. Cannes’is näidatud "Lutikas" on selleks liiga paranoialik ja offbeat. Tracey Lettsi näidendi ekraniseering räägib alkohoolikust naisettekandjast, kes elab räämas hotellis ja on hakanud maailma kartma. Ta on hirmul, et kohe tuleb tagasi tema vägivaldne, tingimisi kinni istuv mees. Naine tutvub ujeda hulkuriga, kes näeb hotellitoas lutikaid ja veenab naist, et maailm ei ole turvaline paik. Atmosfäär on filmis tugev ja loob tunde, et kohe peab juhtuma midagi õudset. Ebamaises psühholoogilises põnevikus kaob reaalsuse ja meelepette vahe. Kindlasti on palju neid, kellele see film tundub segane ja vihastav, kuid ikkagi oleks huvitav näha seda etendust meie teatrilaval.
Võistlusprogrammi žürii kohtus lõppotsuse tegemiseks ühes väikeses tänavarestoranis. Kanada kolleeg pidi järgmisel hommikul ära sõitma. Kanadalase ja minu esimene eelistus oli mehhiklase Alejandro González Iñárritu "Paabel " (Babel), mis sai hiljem suurelt žüriilt parima režii auhinna. Tema kuulsat esikfilmi "Amores Perros" (2000) nägime ka PÖFFil.
"Paabelis" vallandab üks juhuslik püssilask arusaamatuste ahela kogu maailmas, sidudes inimsaatusi Marokos, Mehhikos ja Jaapanis. Õigemini, selle arusaamatuste ahela vallandab heategu: jaapani küti poolt marokolasele tänutäheks kingitud püssiga haavab laskeosavust prooviv poiss bussis ameerika turisti, kelle lapsed võtab Mehhikosse oma poja pulma kaasa nende lapsehoidja, kelle teine purjus poeg tagasiteel koos lastega kõrbesse maha paneb. Kogu maakeral hargnevas süžees helenduvad kultuuripiirid, see, mis inimesi ühendab ja mis lahutab. Igatahes näitab see mahukas film, et maakera on juba nii väikeseks jäänud, et üks film ja üks režissöör suudab selle tervikuna haarata.
Minu žüriikaaslasest türgi daamile ei meeldinud film mitte üks raas ja Robert Koehler alustas pikka diskussiooni vigadest Mehhiko episoodis. Koehlerile meeldis türgi film "Kliima" (Iklimler), Nuri Bilge Ceylani autorifilm. Mees on nii stsenarist kui ka režissöör, kahes peaosas mängivad ta ise ja tema näitlejannast naine Ebru Ceylan. Psühholoogiline armastusdraama algab lahkuminekuga. Me ei taha samastuda kummagi tegelasega, neis pole köitvust, mees lipitseb ja valetab ning naine on tühine ja ambitsioonikas. See jälgimisfilm mehe-naise suhtest, emotsionaalsest kaugusest inimeste vahel, on teostatud väga minimalistlikult, kunstilise filmi heas traditsioonis. Režissöör on otsustanud vähe rääkida, eelistades vaikust, mida me ise puuduva ja aimatavaga täidaksime. Juba on "Kliimat" võrreldud Ingmar Bergmani laadiga.
Oma arutelus ütles Koehler, et tema lemmik ongi n-ö väike kino. Et ta on suur Aki Kaurismäe fänn ning et ta tunnustab võistluses osalenud "Äärelinna tulesid" (Laitakaupungin valot). Kaurismägi kuiv huumor on tänaseks tunnustatud kogu maailmas, kuigi see film pole tema parim. Kaalusime veel prantslase Bruno Dumonti filmi "Flandria" (Flanders), mis sai hiljem suure žürii grand prix’.Tuliseid pooldajaid ja vastaseid leidnud film seob karme ja masendavaid episoode külaelust ja sõdurite karistusekspeditsioonist kusagil Araabia maal. Mitteprofessionaalsete näitlejatega lavastatud teos on õieti protest mehhaanilise eluvaate vastu. Kõnelesime ka Inglise-Taani filmist "Punane tee" (Red Road), mis sai samuti žürii auhinna. Naislavastaja Andrea Arnoldi debüüt on väga miljöömõistev lugu neiust videovalves, kelle kaamerasilma ette satub äkki tema elu traagiliselt muutnud mees.
Vaekausil määrab gramm
Kuna olime jõudnud väikese kino toetamise seisukohtadeni, siis valisimegi FIPRESCI preemia saajaks "Kliima". Eks see lähe kokku ka Rahvusvahelise Filmikriitikute auhinna eesmärgiga julgustada uut ja noort kino. Muide, päevaajakirja "Screen at the Cannes Film festival" kriitikud hindasid "Kliimat" ainsana kõige kõrgemalt – nelja tärniga. Minimalistlik film, aga vaimustav kino.
Cannes’is oli veel ka debüütfilmide konkurss, mille võitja sai Kuldkaamera (Caméra d’or). Otsustasime, et debüüt ei ole meie eesmärgiks. Et kui Almodóvar ja Loach on ikka väljapaistvalt head, siis lihtsalt tuleb auhind neile anda. Kuid kui on teisi sama häid, eelistame neid. Vanameistreid pole ka mõtet asjatult üle kullata, sest Kuldne Palmioks inglase Ken Loachi filmile "Tuul, mis sasib odrapõldu" oli peaaegu et elutöö auhind selle autorile. Nii pärjati Rahvusvahelise kriitikute auhinnaga (International Critic’s Prize) üht noort entusiastlikku debütanti Lõuna-Ameerikast, üht vanameistrit Ameerika Ühendriikidest ja üht keskealist autorikino esindajat Türgist.
Žüriides, samuti ja võib-olla eriti rahvusvahelistes, sõltub palju kõige väiksemaist asjust, kokkusattumustest ja juhustest. Keegi on ära sõitnud, keegi pole filmi näinud... Kindel on, et auhinna saavad need, kes on head. Kuid kes on parimad – seda teab vaid Jumal taevas. Võib-olla mitte keegi.
Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm (Betti Alver).
FIPRESCI žürii:
Esimees Robert Koehler (Christian Science Monitor, Ameerika Ühendriigid)
Laurent Aknin (L’avant-scène du cinéma, Prantsusmaa)
Shahla Nahid (Radio France Internationale, Prantsusmaa)
Altaf Mazid (Asomiya Pratidin, India)
Simon Popek (Ekran magazine. Delo; Sloveenia)
Ernesto Garrat (Revista de Cine. mabuse.cl, Tšiili)
Dubravka Vojvodic (Radio Beograd - Beograd 2, Serbia-Montenegro)
Jaan Ruus (Eesti Ekspress, Eesti)
Jorge Gutman (Tiempo Latino, Kanada)
Esin Kücüktepepinar (sinema.com, Türgi)
