1819. aastal Viinis asutatud firmale kuulub praegu ka Aseri tehas, mis on käesoleval ajal ainus märkimisväärne tellisetootja Eestis. Tuleb märkida, et savitööstusega tegeleti Aseri kandis kindlasti juba 15. sajandil ja praegugi on tellisevabrik valla tähtsaim tööandja, mille käekäik on sarnaselt teiste ühele tootmisharule keskendunud piirkondadega (nagu näiteks Kehra ja paberitööstus) ülitähtis.

Mullu valis rahvusvaheline žürii välja Baltikumi parimad telliskiviehitised. Eestisse tuli viiest preemiast neli. Elamute kategoorias võitsid Kosmose arhitektide Rotermanni kvartali hooned, nägusaim katus oli Merje Müüriseppa ja Tiit Silla tehtud ridamajal Tiskres, eripreemia sai Meremõisa külas asuv Emil Urbeli kavandatud villa, parimaks ühiskondlikuks hooneks kuulutati aga Pärnu kesklinna koolide võima. Just viimane, arhitektuuribüroo Kavakava teos, osutus edukaks ka “suures pildis” – Wienerbergeri tellisarhitektuuri konkursil 2010, kuhu pääses osalema ühtekokku 260 objekti, millest nimetamisväärseteks peeti neljakümmet.

Peapreemia sai 1959. aastal Hannoveris sündinud ning 2007. aastast USAs Tennessee ülikoolis arhitektuuriprofessorina tegutseva Hansjörg Göritzi kavandatud Liechtensteini vürstiriigi parlamendihoonete kompleks. 2008. aastal Vaduzis valminud kompleksis on istungitesaalid, bürood, arhiiv ning aed. Eriti meeldis žüriile uute hoonete sidumine ajaloolise kontekstiga varasemate ehitiste tõlgendamise ning vormide edasiarendamise abil.

Vürstiriigi parlamendihoones kasutatakse telliseid nii sees kui ka väljas, silma hakkab viimistletus ning täiusetaotlus. Hele tellis tundub diskreetne, olles aga viilkatusega gootilikule “kõrgele majale” ja esindushoonetele tüüpsemale “pikale majale” selgrooks ning selgete piirjoonte loojaks.

Teisele kohale tuli dekoratiivpannoona mõjuva seinaga inimõiguste keskus New Delhis (autoriks Anagram Archi­tects). Ekspressiivne ning atraktiivne standardsuuruses tellistest laotud muster haakub kahtlemata India publitseva ning küllusliku kultuuritraditsiooniga. Eriskummaline kooslus meenutab ka veidi saksa tellisekspressionismi, mille eeskujul ehitas Robert Natus EKA maja (Tallinna linnavalitsus) ning teravnurkse hoone Pärnu maantee ja Roosikrantsi nurgal. Et aga fantaasiaküllasus piirdubki tegelikult ainult ühe seinaga (ülejäänud maja on rahulik kast), siis tekib tugevamgi seos Tarbeklaasi klaasipuhujatega, kes päevatöö – modernistlike nõude tegemise – “kiuste” vabal ajal kitšlikke kukekujusid vorpisid.

Kolmas koht läks jahimajale nimega Haus Morjan-Poeten, mis asub Saksamaal Hüttingen an der Kyllis, autor ­Nikolaus Bienefeld. 62ruutmeetrise arhetüüpse viil­katusega maja puhul oleks arhitekt ise eelis­tanud kohaliku ehitusmaterjalina kasutatavat punast lubjakivi, kuid tellija soovil ehitati hoone tellistest. Et hoone siiski olustikku sobitada, on telliste vahed ning ka tellised ise osalt kaetud paksu mördiga. Tundub, et nii ei pea tuttuus hoone piirkonda juurduma, vaid on kohe kohalik ning arhailine. Kas ei ole hea idee?

Eripreemia pälvis projekt, mille käigus läks itaalia arhitekt Emilio ­Caravatti Lääne-Aafrikasse, maailma ühte vaesemasse riiki Malisse ning õpetas seal kohalikele inimestele, kuidas oma kätega mugaval viisil telliseid valmistada ning neist maju ehitada. Sümpaatne oli, et antud juhul ei piirdunud vabatahtlikutöö või inimkonnale “kümnise” maksmine ainult juhutööde ning abipakkidega, vaid et Caravatti ja tema mõttekaaslased läksid maailma parandama professionaalselt, arhitektuuri tehes ja õpetades. Suuresti kirjaoskamatu kogukonna usaldust võita ning neid koos tegutsema panna oli raske, kuid lõpuks valmisid savannides koolid ning tervisekeskus.

Vanameister Álvaro Siza sai koos ­Rudolf Finsterwalderiga eriauhinna Hombroichi saare arhitektuurimuuseumi eest. Žürii liige Radu Mihailescu ­ütles ilusti: “On rabav, et lihtsa ja selge disainiga loodi poeetiline ruum, mis lähemal vaatlusel on markeeritud sisemise ja välimise intensiivse dialoogiga.” Fassaadikattena kasutatakse vanade ehitiste lammutustelt saadud eritoonilisi (tumepunaseid ja valkjaid) telliseid. Seetõttu tekib ka pildi vaatamisel suur tahtmine seinu oma käega katsuda ning paljajalu terrassidel käia.

“Kas Lõuna-Eestis on ikka punased lehmad, kukega kirikud ja tellistest majad?” tahan Wienerbergeri meestelt teada. Mulle tehakse selgeks, et kuigi enamik tellisehitisi valmib praegu Tallinna ümbruses – kus lihtsalt on rohkem rahvast ja raha –, armastavad lõunaeestlased siiani traditsioonilisi ehitusmaterjale. Vaevalt uut toomkirikut Tartus varsti näha saame, aga head tellisarhitektuuri loodetavasti küll.

Kavakava arhitekt Katrin Koov, milline telliskivihoone Viini konkursil sulle enim korda läks?

Kui võitjatest rääkida, siis olen ühel meelel žürii esikoha valikuga Hansjörg Göritzi Liechtensteini parlamendihoonekompleksi osas, selle objekti terviklikkuse, materjaliühtsuse, keskkonnatundlikkuse, läbimõeldud detailide ja ehituskvaliteedi tõttu. Omamoodi huvitav nähtus oli itaallase Emilio Caravatti projekt, kus ta aafriklastele algupärastest savitellistest ehitamist õpetas (tegelikult nende oma vanaisade tarkust meelde tuletas) ja terve külakogukonna ehitusse kaasas – see oli selline näide ehedast inimlähedasest ja hästi sotsiaalsest arhitektuurist, millist keskmise arhitekti tavapraktikas eriti palju ette ei tule. Ning lõpptulemus oli ka puhtarhitektuurses mõttes nauditav.

Mittevõitnud nominentidest rääkides tundus arhitektuurses mõttes mulle põneva ruumiideena šveitslaste ­Ramser Schmid Architekteni kooli laiendusprojekt, kus võimla katus on lahendatud kummastavate valgeks võõbatud tellisest majade maastikuna. Üllatab, et väikesed viilkatustega majad on siin tegelikult alloleva võimla valguskaevud.

Korduvalt tõsteti esile ka teie büroo kavandatud Pärnu kesklinna koolide spordihoonet, mis valiti ka parimate sekka. Kas tajusid teiste osavõtjate puhul ka sarnast materjalitunnetust?

Kopenhaageni Kuningliku Teatri tumedad piklikud tellised on väga ilusad, eriti saali interjööris, kus rõhutatult reljeefne sein koos valgustusega annab tõeliselt lummava tulemuse. Lausa laterna magica! Üldiselt torkas väga paljude hoonete puhul silma sõlmede puhtus – kõik üleminekud on hoolikalt läbi mõeldud, n-ö liistuta lahendused.

Teiseks terviklikkus – tellis ei ole mitte ainult fassaadimaterjal, vaid moodustab kogu ruumi – katuse, laed, seinad, põrandad, trepid – on ühesõnaga tõeliselt universaalne baasehitusühik. Materjaliühtsuse stiilipuhtaim näide on võidutöö kõrval Andreas Mecki katoliiklikele noortele mõeldud Dominikuszentrum.

Toivo Tammik (arhitektuuribüroo Ansambel), kas tellist kasutati sinu kui arhitekti jaoks mõne hoone puhul ootamatul viisil?

Tellise pisut ebaharilik kasutus ilmnes võidutöös: Liechtensteini parlamendi peasaalil on järsk tellisest “telkkatus”, mille konstruktsioon meenutab valevõlvi, mis teatavasti oli mõndades kultuurides kasutusel enne õige võlvi leiutamist.

Kavandasid Ämarisse tellishooneid, millest see valik, kas viide “klassikalisele” kasarmuarhitektuurile?

Olen teeninud sundaega Kaug-Idas, Habarovskis, kus olid imeilusad telliskasarmud, mis olevat vene sõjaväelaste väitel Jaapani revolutsiooniperioodil toimunud interventsiooni aegsed ja jaapanlaste ehitatud. Kuna jaapanlased traditsiooniliselt erilised tellisemehed nagu ei ole, võib selles väites muidugi kahelda. Tellis sobib kasarmutele (või mundritega), selle väite heaks näiteks olgu Tondi kasarmud, mille staabihoone ESSi tarbeks ümberprojekteerimises kunagi osalesin. Siit ka loogiline rida Ämarisse, sealse männimetsa alla sobib tellis hästi.