Kaunil suvepäeval - ja millal siin poleks suvi! - ei taha tõesti muud kui - värskendav meretuul sõõrmeis - kõndida rannapromenaadi valgeist ja mustadest kivikestest siiruviirulisel sillutisel, tehes aeg-ajalt põikeid rannaliivale ja end lainetesse kastes, siis võtta mõnes vabaõhukohvikus kerge eine... Suurem hulk Brasiilias ringlevatest anekdootidest põhineb tõdemusel, et riolased aina puhkavad, sãopaulolased aga muudkui rügavad tööd teha. São Paulo on Brasiilia suurim linn, tähtsaim finants-, tööstus- ja transpordikeskus, kuuskümmend kilomeetrit lähimast mererannast - tõepoolest, mida seal siis muud teha kui tööd.Rios aga on karneval, sambarütmid. Kui eestlane ütleb: pidu pilvini, siis siin sobiks paremini: pidu veepiirini. Ja veel üle piiri. Selle pillerkaarini - ime küll - tunduvad ulatuvat Corcovado mäelt ka Kristuse õnnistavad käed. Siin on veel alles nende maadeavastajate muretut meelt, kelle laev kord aasta algul siiakanti jõudis ja nad nimetasid koha Jaanuari Jõeks - Rio de Janeiro. Hiljem selgus, et polegi jõgi, üksnes merelaht. Võib-olla järgmisel kuul leidsid need mehed juba maanina, mis näis saarena, ja nimetasid selle Veebruari Saareks. Kes teab. Sellist avastamisõhinat ja -rõõmu saaksime praegu tunda vaid siis, kui Maa lähedal tiirleks veel vähemalt üks kopsakas planeet, kuhu nüüd võiksime paaripäevase raketisõidu järel jõuda. Aga mida pole, seda pole.

Rios tuleb tingimata ära käia kahe mäe otsas. Esimene neist on merele lähemal ja madalam, 396 meetri kõrgune Pão de Açúcar (Suhkrupeamägi), teine mõned kilomeetrid sisemaa pool, 710 m kõrgune Corcovado (Küürselg), mille tipus seisab nüüd just 75aastaseks saav 1145 tonni kaaluv betoonkuju Kristus-Lunstaja. Mõlemad mäed pakuvad hingeülendavat vaadet linnale ja rannikule. Suhkrupeamäele saab sõita köisraudteega, Küürseljale viib aga mägiraudtee. Selle alumine jaam on vanas stiilses Cosme Velho linna osas. Üldse ei saa aru, et oled suurlinna keskel, näib, nagu viibiksid idüllilises mägikülas: erksavärviliste fassaadidega kivimajad, palju rohelust. Iga poole tunni tagant alustab kahevaguniline rong oma mäkketõusu, mis osutub kohati üsna järsuks. Vagunisse on end poetanud ka väike orkester ja juba kõlab särtsakas viis. Edasi käib kõik kiiresti, kord läbime rohelist tunnelit - kõik siin ju lokkab troopilises lopsakuses -, mööda vilksatavad puud, mille tüved meenutavad meie leppasid, ainult et nende küljes ripuvad kõrvitsasarnased kollased viljad -, siis jälle sõidame üle kaljunuki ja avaneb vaade all-linnale ning lahesopile täis ankrus seisvaid jahte. Ja jälle pühib roheline tunnel selle vaate meie pilgu eest, kuni olemegi ülal kaljutipul suure Kristuse jalge ees ja meie ümber on sadu inimesi, kes enamasti on kõik seljaga meie poole, vaatavad alla linnale - nagu Kristuski.

Nagu Buenos Airesest rääkides ei saanud mööda tangost, nii ei saa Rio puhul mööda sambast. Neis kahes tantsus on võti ka mõlema linna temperamendi mõistmiseks. Võiks ju mõelda, et hispaanlaste ja portugallaste temperament ei saa palju erineda, kuid argentiinlastes on tuntaval määral ka teiste euroopa rahvaste, eriti saksa verd, brasiillastes jällegi neegri verd. Väär oleks arvata, nagu oleks meil siin tegemist pesuehtsate hispaanlaste ja portugallastega. Argentiinlaste kohta öeldakse, et nad on itaallased, kes räägivad hispaania keelt, arvavad, et on prantslased, kuid tahaksid olla inglased. Tundub päris kujukas resümee nende Euroopa-ihalusest, kuigi siin näib sisalduvat ka torge: te ei tea ise ka, kes te õieti olete. Brasiilia puhul äratab tähelepanu üks maailma mastaabis üsna ainulaadne fenomen: võrreldes teistest rahvustest migrantidega oli Portugalist tulnud koloniste väga vähe, kuid et nad olid seal esimestena, suutsid nad panna kõik juurdetulijad kenasti oma keelt rääkima. Ehk on meil siit midagi õppida? Seda enam või selle kiuste, et teine sama kujukas analoogiline "saavutus" puudutab meid endid: slaavlased suutsid just juurdetulijatena panna oma keelt rääkima kõik tohutul soome-ugri alal elanud hõimud...

Kui 1888. aastal Brasiilias orjapidamine kaotati, kolis hulk neegreid Riosse, nii et Praça Onze linnaosa hakati kutsuma juba "Väikeseks Aafrikaks". Üks ette võtlik neegrinaine, kes tegeles kõigega karnevalikostüümide laenutamisest ravimiseni - ravis muide terveks ka president Wenceslaw Brasi halvaksläinud jalahaava -, kujundas 1915. aasta paiku aafrika rütmidest uue tantsu, mis sai nimeks samba. Kõik brasiillased austavad praegugi "samba ema", sugugi mitte vähem kui buenosaireslased oma tangokuningat. Rio kesklinnas võib näha maailmas ainulaadset kompleksi, mida juhuslikult sinna sattunud võõras võib imestades vaatama jääda ja mõelda, mis asi see küll on: keskel lai sirge tänav, kahel pool tribüünid. Sambafestivali ajal on need tribüünid pilgeni täis žüriiliikmeid ja publikut, keskel tänaval aga liiguvad tantsurütmis aeglaselt edasi eri sambakoolide võistkonnad, üks fantastilisemates kostüümides kui teine. Eks sambagi jutusta armastusest nagu ka tango, kuid suhtumine on hoopis teine: keevaline hetke nautimine, pole tähtis, mis on enne või pärast - mõtlemine täiesti välja lülitatud.

Üks brasiilia keevalisuse väljendusi on muidugi ka jalgpallihullus. Buss peatub ristmikul, peatub juba mitu minutit, fooris on korduvalt vaheldunud punased ja rohelised tuled. Hakkad vaatama, milles asi - bussijuht vaatab telerist jalgpalli. Tundub, et tänapäevani pole brasiillased päriselt üle saanud šokist, mis neid tabas kaotusest Uruguayle.

Võiduks oleks piisanud ka viigist. Mäng algas, brasiillane lõi värava, tribüünid juubeldasid, mõne aja möödudes lõi värava uruguaylane, staadion jäi suhteliselt rahulikuks - viik, siis viik, võiduks piisab. Kui siis mängu viimastel minutitel lõi uruguaylane teise värava, valitses tribüünidel mõne minuti jooksul täielik vaikus, kuulda oli vaid infarkti saanute kukkumispotsatusi. Veel aastaid hiljem ajasid uruguaiylased brasiillasi närvi särkidega, mille oli suurelt 2 : 1.

Ühes mängus juhtunud, et brasiilia jalgpallur löönud meeltesegaduses palli oma väravasse. Ta lastud maha veel enne, kui ta koju jõudis. Minule, kes ma olen seda meelt, et tippsport on üks inimkonna suurimaid nõmedusi, on sellised seigad muidugi vaid tunnistuseks riolaste veidrustest. Üht tõendust nende ülekeevast temperamendist pidin kogema veel Riost São Paulosse lennates. Lennukis oli ka mingi suurem noorteseltskond. Need läksid kohe algul nii ülemeelikuteks, et lõõpisid ja karjusid kõrvulukustavalt. Tundus, et terve lennuk on täis terroriste. Stjuuardid - stjuardesse seal polnudki - püüdsid neid ainult mõõdukalt korrale kutsuda.

Lubatagu Lõuna-Ameerika reisivestete sarja lõpetuseks ka mõned üldistavad mõtted. Kuna kogu mandril kõneldakse kaht üsna lähedast keelt, tekib küsimus, miks ei võiks seal analoogselt Euroopa Liiduga tekkida Ladina-Ameerika Liit? Lähemal ajal pole see küll ilmselt võimalik, sest mitmed riigid on omavahel lausa vaenujalal: Ecuador peab õiguse järgi endale kuuluvaks seda Peruu linna Iquitost, kust algab laevatatav Amazonas, Boliivia ei salli Tšiilit, kuna kaotas talle viimases sõjas väljapääsu merele; suhted on sedavõrd halvad, et Boliivia ei müü Tšiilile oma maagaasi, mida viimane hädasti vajaks. (Siit on tulnud kasu lõikama Argentina, kes ostab gaasi sellevõrra rohkem ja müüb edasi Tšiilile; ka Colombia näib olevat sellega nõus, sest raha ju tuleb ja samal ajal ei kaotata oma nägu.) Veelgi laiemas ajaloolises perpektiivis võiks tõdeda, et eurooplased on Lõuna-Ameerikas päris kenasti toime tulnud (kas oleks siis tõesti parem, kui seal võimutseksid praegu kunagiste "veriste religioonide" tänapäevased vormid?! Ei, isegi huntad on paremad), Aafrikaga aga äpardunud. (Pruugib vaid võrrelda omaaegset Lõuna-Rodeesiat ja praegust Zimbabwet!) Ka Lõuna-Aafrika vabariigis on valgel inimesel elu nüüd väga pingeline ja ohtuderohke. Aafrika lõunaosa muide oli valgete sinnajõudmisel asustamata, nii et valgeid tuleks vaadelda põliselanikena, mitte hiljem sinna asunud neegreid. Aafrika oli ometi lähemalgi kui Lõuna-Ameerika, miks siis suundus suurem tähelepanu Lõuna-Ameerikale ja veel sellisel määral, et Aafrikale seda piisavalt ei jagunud? Küllap mängis siin otsustavat rolli sealne kuld, mis muud.