Maailma lõpus
Kõik algas sellest, et käisin huvi pärast
aasta eest üksi rongiga Murmanskis ja linna ümbritsev loodus
jättis väga sügava mulje. Mõni aeg hiljem tekkis kindel
soov tagasi minna, kuid seekord autoga, et liikumisvabadust rohkem oleks, sest
taksosõit kipub Venemaal olema kallivõitu.
Mõeldud-tehtud: reisikaaslane ammuse sõbra kujul oli seekord
varakult olemas. Täpsem rännuplaan nägi ette sobiva auto
ostmist, Peterburi kaudu Murmanskisse sõitmist vahepeatusega Onega
järve ääres, Murmanski ja polaarjoonetaguse loodusega
tutvumist ning terve nahaga tuldud teed mööda Eestisse
tagasipöördumist. Eeliseks keskmisest parem vene keel ja
mõningane kogemus Venemaal rändamises, puuduseks hiljutised
ärevad sündmused Eestis (reisi toimumisajaks oli 21. mai – 3.
juuni 2007).
Kuna kelleski ei äratanud erilist
vaimustust mõte oma auto Venemaa teedele ohverdada, oli esimeseks mureks
leida sõiduvahend, mis a) ei maksaks üle
20 000 krooni, b)
oleks Venemaalgi remonditav, c) oleks mahukas, mugav ja vastupidav.
Võimatu missioon? Sugugi mitte. Meie eelistusteks olid kas VW Passat
või Ford Scorpio, valik langes lõpuks viimase kasuks. Ostsime
ühelt Võrumaa mehelt 10 000 krooniga universaalkerega Scorpio, 2,9
V6 mootori ja enamiku lisadega. Mees ise arvas, et see peaks Murmanskisse
jõudma küll, ehk isegi tagasi. Natuke nokitsemist ja paar tuhat
lisakrooni ning kõik oli sõiduks valmis.
Piirist saime
probleemideta üle, Peterburis kerkis üles esimene mure: uus
välismaalaste registreerimiskord nõuab sisuliselt enda
küllakutsuja või hotelli kaudu registreerimist kohe esimesel
päeval (varem kolmandal tööpäeval). Hotelli
töötaja jookseb su paberitega riigiasutusse, mis on lahti paar tundi
päevas, talongi saab kätte kolmandal päeval jne.
Registreerimisega seonduvast absurditeatrist võiks lõputult
kirjutada; ütleks vaid niipalju, et hotellis elades probleeme pole, kui
aga on kavas ringi seigelda või tuttavaid külastada... siis tuleb
mängida kõrva järgi. Otse loomulikult selgus seegi kord, et
seaduslikul teel asju ajades jäädki neid ajama. Õnneks teadsin
varasemast üht räämas hotellikest äärelinnas, kus
vajalikud dokumendid 300 rubla eest liigsete küsimusteta korda aeti ja
meie riigisviibimine kaheks nädalaks seadustati. Uue korra järgi
peaks registreeringu vaatamine käima arvutist, aga mina eriti palju
sülearvutitega miilitsaid ei märganud, seega ehk on registreerimist
tarvis vaid piiril või pääseb üldse ilma selleta, ei tea
... aga riskida igaks juhuks ei soovita, Venemaal maksab ikka paber, olgu see
saadud kust ja kuidas tahes.
Meie esimeseks peatuskohaks sai
väike kaluriküla Onega järve ääres, 50 km kaugusel
Medvežjegorski linnast (u 550 kilomeetrit Peterburist põhja poole), kus
varemgi kala püüda saanud – õigupoolest polegi seal
peale kultuurišoki nautimise ja haugide ahistamise palju muud teha.
Külad ja teed lagunevad, nagu ka traditsiooniline elu tervikuna –
tõsi küll, metsatööstuse pealetungi on omakorda iga
aastaga rohkem tunda. Majad on pealtnäha ehitatud esimestest
kättejuhtuvatest materjalidest, kuid need taluvad siiski Eesti omast
käredamat talve. Meie reisi toimumisaega mõjutas soov
pääseda Karjalale iseloomulikest sääse- ja parmupilvedest:
kui oled kord näinud, kuidas põllul töötavad palja
ülakehaga mehed end pooleteisemeetriste nõgestega viheldes putukate
eest kaitsevad (ilmselt varjutab nõgesekihelus
hammustuste valu), oskad maikuu eeliseid hinnata. Onega järv on
niivõrd suur, et seda on kohapeal viibides raske ette kujutadagi. Me
püüdsime vaid selle tillukeses sopikeses, mis ometi annab enamikule
Eesti järvedest silmad ette. Kalaõnn meid kaks esimest päeva
eriti ei hellitanud, kuid looduse ilu varjutas kogu meelehärmi. Kolmandal
päeval püüdsime siiski isu täis – ehkki sama tulemuse
oleks ilmselt Eestiski saanud, tasus elamus tervikuna vaeva.
Neljanda päeva õhtupoolikul stardime Murmanski poole,
kavas on öösel pärale jõuda. Venemaa teed on täiesti
müstiline nähtus – kohati on need etemad kui Eestis, eriti
Karjala lõunaosas, siis aga muutub suur maantee, trassa, totaalseks
lehmarajaks, kus löökaukude vahel loovimine nõuab väga
külma närvi. Kusjuures raske on mõista teeremondi loogikat
– kusagil põlislaante vahel on superteed mastaapsete ristmikega
mingite külakeste juures (Eestis võib sellist paranähtust
kohata Tallinna-Narva maanteel enne Kuusalu), siis aga linna vahetus
läheduses täielik kuumaastik. Kohalikud volga- ning žiguli-mehed
suhtuvad aukudesse külma rahuga: neli varuratast katusele ja minek! Ega
kõigist aukudest nagunii mööda sõita õnnestu.
Meiegi põrutame reisi jooksul kaks plekkvelge veidi ja ühe mehiselt
kõveraks, samuti läheb kokkusattumusena lendu kolm rattakilpi.
Õnneks kohtab tee ääres ka remondipunkte; ühes neist
lüüakse meie kõver velg kuvaldaga kenasti sirgeks, nii et rehv
siiamaani täis on.
Kui Murmanskini jääb sõita
tühised 350 km, hakkab maastik järsku muutuma: nähtavale ilmuvad
kauguses sinavad sopkad, siis juba lumekattega Hibiinid (kõrgus kuni
1200 m), läheb külmaks, siin-seal märkab lund ja jääd,
taimestik, kui seda üldse on, on alles pungas. Olles varem siinkandis
viibinud, on väga tore jälgida kõrvalt sõbra
reaktsioone – siinsed vaated on nii metsikud ja harjumatud, et
võtavad tahes-tahtmata suu lahti. Hinges tekib vääramatu
tunne: siin ongi maailma lõpp. Sõnadega seda ei kirjelda.
Ükskõikseks jääda on võimatu.
Murmansk on iseenesest üsna tavaline ja
hallivõitu (vähemasti varakevadel) linn, mis meenutab veidi
Tallinna nõukaaja lõpus. Elanikke väidetavalt 350 000
ringis. Kõige huvitavam on Murmanski juures see, et ta paikneb
tervenisti sopkadel ja nende vahel. Sopkad on küll lauged, kuid kerkivad
kohati muljetavaldavate kõrgusteni, ja üldiselt väga loogilise
ülesehitusega linnas liigeldes mõlgub peas üksainus
uitküsimus: kuidas küll nad talvel libedaga nendel nõlvadel
sõidavad? Kui ikka liuglema lähed, peatud alles tubli kilomeeter
allpool.
Lunastame kahese hotellitoa 400 krooni eest päevas
(Ivanovi nime all, sest registreerimistalongid ootavad ju Piiteris, kuid
administraator mäletab mind eelmisest aastast).
Järgmisel
päeval naeratab õnn veel korra: tutvume kohaliku noormehega,
kellelt saame kogu vajaliku teabe kalapüügiloa hankimise kohta.
Tõsi küll, sjomga’d (Atlandi lõheline)
jäävad meil püüdmata, varavõitu veel, hooaja algus.
Kasutame autoga kohalolekut maksimaalselt ja käime ära nii kaugel
põhjas, kui sõita lubatakse, enne kui Norra piir ette tuleb, ning
ka Soome piiri ääres. Taustaks (või hoopis peategelaseks?)
kõikjal meeletult ilus ja mitmekesine põhjamaine loodus, kus iga
sopka taga näib peituvat maailma äär. Omaette elamus on
polaarpäev – mingist v
algest ööst pole juttugi, päike ehk korraks puhkab sopka taga,
kuid märgatavalt pimedaks ei lähegi.
Tagasi Peterburi
sõidame kolme päeva pärast praktiliselt ühe hooga, kuid
selleks kulub ööpäeva ringis. Siiski pea 1400 km. Nii kaua
järjest sõita on omapärane elamus, mida üldiselt ei
sooviks teist korda kogeda. Eriti masendavad on ligi 400 km
Põhja-Karjala tundrat, kus pole sisuliselt midagi peale soo, lagunenud
tee ning bensiinijaamade. Ilmselt oleks autoga Murmanskisse targem Soome kaudu
minna. Kohe pärast Karjalasse jõudmist hakkame igatsema Murmanski
puhta ja värske õhu järele – siinne sooõhk paneb
riided hetkega keha külge kleepuma.
Peterburi
jõudnud, ootab meid metroos veel üks eredam elamus –
kaukaaslaste välimusega seltskond varastab sõbral taskust rahakoti.
Professionaalne töö: kaks trügivad vaguni ukse peal, kolmas
tõmbab välja ja annab edasi, neljas võtab raha, viskab
rahakoti maha ning põgeneb ja viies näitab teises suunas ning
karjub: sinna jooksis. Õnneks leiame rahakoti maast ja kõik
tähtis (load, pangakaardid) on alles, turismiatraktsiooni maksumuseks
kujuneb vaid 500 krooni ringis. Edaspidi jätan passi hotelli.
Autol on 4300 km läbimise järel väsinud amordid ja makipaneel
õppis aukude peal eest ära kukkuma (mis iseenesest on
kõnekas) – teiste sõnadega, ei midagi erilist.
Sõidab vapralt edasi. Miilits pidas meid kinni vaid kolm korda,
tõsi küll, ühel korral neist ähvardati hirmsa 50eurose
trahviga stoppmärgi eiramise eest kontrollpunktis, kuid asi lõppes
suulise noomitusega. Üüratut trahvimäära kuuldes oli raske
tõsist nägu teha.
Ja mis pronkssõdurisse puutub,
siis kerkis see teema Venemaal üles äärmiselt harva ning me
unustasime muretsemise juba mõne päeva pärast. Mul oli juba
enne sõitu kuri kahtlus, et miks peaks suhteliselt mõistlik ja
rahulik Venemaa vene inimene äkitselt mingiks märatsevaks hulluks
olema muutunud. Ega olegi muutunud, meid võeti kõikjal hästi
vastu ja mingeid probleeme korrakaitseorganite, teenindava personali, tuttavate
või lihtsalt vene inimestega ei tekkinud. Punkt.