LINN LAIUB SOPKALT-SOPKALE: autosõit läbi Murmanski on kõike muud kui üksluine. LINNART LEPAJÕE

Kõik algas sellest, et käisin huvi pärast aasta eest üksi rongiga Murmanskis ja linna ümbritsev loodus jättis väga sügava mulje. Mõni aeg hiljem tekkis kindel soov tagasi minna, kuid seekord autoga, et liikumisvabadust rohkem oleks, sest taksosõit kipub Venemaal olema kallivõitu.

Mõeldud-tehtud: reisikaaslane ammuse sõbra kujul oli seekord varakult olemas. Täpsem rännuplaan nägi ette sobiva auto ostmist, Peterburi kaudu Murmanskisse sõitmist vahepeatusega Onega järve ääres, Murmanski ja polaar­joonetaguse loodusega tutvumist ning terve nahaga tuldud teed mööda Eestisse tagasipöördumist. Eeliseks keskmisest parem vene keel ja mõningane kogemus Venemaal rändamises, puuduseks hiljutised ärevad sündmused Eestis (reisi toimumisajaks oli 21. mai – 3. juuni 2007).

Kuna kelleski ei äratanud erilist vaimustust mõte oma auto Venemaa teedele ohverdada, oli esimeseks mureks leida sõiduvahend, mis a) ei maksaks üle
20 000 krooni, b) oleks Venemaalgi remonditav, c) oleks mahukas, mugav ja vastupidav.

Võimatu missioon? Sugugi mitte. Meie eelistusteks olid kas VW Passat või Ford Scorpio, valik langes lõpuks viimase kasuks. Ostsime ühelt Võrumaa mehelt 10 000 krooniga universaalkerega Scorpio, 2,9 V6 mootori ja enamiku lisadega. Mees ise arvas, et see peaks Murmanskisse jõudma küll, ehk isegi tagasi. Natuke nokitsemist ja paar tuhat lisakrooni ning kõik oli sõiduks valmis.

Piirist saime probleemideta üle, Peterburis kerkis üles esimene mure: uus välismaalaste registreerimiskord nõuab sisuliselt enda küllakutsuja või hotelli kaudu registreerimist kohe esimesel päeval (varem kolmandal tööpäeval). Hotelli töötaja jookseb su paberitega riigiasutusse, mis on lahti paar tundi päevas, talongi saab kätte kolmandal päeval jne.

Registreerimisega seonduvast absurditeatrist võiks lõputult kirjutada; ütleks vaid niipalju, et hotellis elades probleeme pole, kui aga on kavas ringi seigelda või tuttavaid külastada... siis tuleb mängida kõrva järgi. Otse loomulikult selgus seegi kord, et seaduslikul teel asju ajades jäädki neid ajama. Õnneks teadsin varasemast üht räämas hotellikest äärelinnas, kus vajalikud dokumendid 300 rubla eest liigsete küsimusteta korda aeti ja meie riigisviibimine kaheks nädalaks seadustati. Uue korra järgi peaks registreeringu vaatamine käima arvutist, aga mina eriti palju sülearvutitega miilitsaid ei märganud, seega ehk on registreerimist tarvis vaid piiril või pääseb üldse ilma selleta, ei tea ... aga riskida igaks juhuks ei soovita, Venemaal maksab ikka paber, olgu see saadud kust ja kuidas tahes.

Meie esimeseks peatuskohaks sai väike kaluriküla Onega järve ääres, 50 km kaugusel Medvežjegorski linnast (u 550 kilomeetrit Peterburist põhja poole), kus varemgi kala püüda saanud – õigupoolest polegi seal peale kultuurišoki nautimise ja haugide ahistamise palju muud teha. Külad ja teed lagunevad, nagu ka traditsiooniline elu tervikuna – tõsi küll, metsatööstuse pealetungi on omakorda iga aastaga rohkem tunda. Majad on pealtnäha ehitatud esimestest kättejuhtuvatest materjalidest, kuid need taluvad siiski Eesti omast käredamat talve. Meie reisi toimumisaega mõjutas soov pääseda Karjalale iseloomulikest sääse- ja parmupilvedest: kui oled kord näinud, kuidas põllul töötavad palja ülakehaga mehed end pooleteisemeetriste nõgestega viheldes putukate eest kaitsevad (ilmselt varjutab nõgesekihelus hammustuste valu), oskad maikuu eeliseid hinnata. Onega järv on niivõrd suur, et seda on kohapeal viibides raske ette kujutadagi. Me püüdsime vaid selle tillukeses sopikeses, mis ometi annab enamikule Eesti järvedest silmad ette. Kalaõnn meid kaks esimest päeva eriti ei hellitanud, kuid looduse ilu varjutas kogu meelehärmi. Kolmandal päeval püüdsime siiski isu täis – ehkki sama tulemuse oleks ilmselt Eestiski saanud, tasus elamus tervikuna vaeva.

Neljanda päeva õhtupoolikul stardime
Murmanski poole, kavas on öösel pärale jõuda. Venemaa teed on täiesti müstiline nähtus – kohati on need etemad kui Eestis, eriti Karjala lõunaosas, siis aga muutub suur maantee, trassa, totaalseks lehmarajaks, kus löökaukude vahel loovimine nõuab väga külma närvi. Kusjuures raske on mõista teeremondi loogikat – kusagil põlislaante vahel on superteed mastaapsete ristmikega mingite külakeste juures (Eestis võib sellist paranähtust kohata Tallinna-Narva maanteel enne Kuusalu), siis aga linna vahetus läheduses täielik kuumaastik. Kohalikud volga- ning žiguli-mehed suhtuvad aukudesse külma rahuga: neli varuratast katusele ja minek! Ega kõigist aukudest nagunii mööda sõita õnnestu. Meiegi põrutame reisi jooksul kaks plekkvelge veidi ja ühe mehiselt kõveraks, samuti läheb kokkusattumusena lendu kolm rattakilpi. Õnneks kohtab tee ääres ka remondipunkte; ühes neist lüüakse meie kõver velg kuvaldaga kenasti sirgeks, nii et rehv siiamaani täis on.

Kui Murmanskini jääb sõita tühised 350 km, hakkab maastik järsku muutuma: nähtavale ilmuvad kauguses sinavad sopkad, siis juba lumekattega Hibiinid (kõrgus kuni 1200 m), läheb külmaks, siin-seal märkab lund ja jääd, taimestik, kui seda üldse on, on alles pungas. Olles varem siinkandis viibinud, on väga tore jälgida kõrvalt sõbra reaktsioone – siinsed vaated on nii metsikud ja harjumatud, et võtavad tahes-tahtmata suu lahti. Hinges tekib vääramatu tunne: siin ongi maailma lõpp. Sõnadega seda ei kirjelda. Ükskõikseks jääda on võimatu.

Murmansk on iseenesest üsna tavaline ja hallivõitu (vähemasti varakevadel) linn, mis meenutab veidi Tallinna nõukaaja lõpus. Elanikke väidetavalt 350 000 ringis. Kõige huvitavam on Murmanski juures see, et ta paikneb tervenisti sopkadel ja nende vahel. Sopkad on küll lauged, kuid kerkivad kohati muljetavaldavate kõrgusteni, ja üldiselt väga loogilise ülesehitusega linnas liigeldes mõlgub peas üksainus uitküsimus: kuidas küll nad talvel libedaga nendel nõlvadel sõidavad? Kui ikka liuglema lähed, peatud alles tubli kilomeeter allpool.

Lunastame kahese hotellitoa 400 krooni eest päevas (Ivanovi nime all, sest registreerimistalongid ootavad ju Piiteris, kuid administraator mäletab mind eelmisest aastast).

Järgmisel päeval naeratab õnn veel korra: tutvume kohaliku noormehega, kellelt saame kogu vajaliku teabe kalapüügiloa hankimise kohta. Tõsi küll, sjomga’d (Atlandi lõheline) jäävad meil püüdmata, varavõitu veel, hooaja algus. Kasutame autoga kohalolekut maksimaalselt ja käime ära nii kaugel põhjas, kui sõita lubatakse, enne kui Norra piir ette tuleb, ning ka Soome piiri ääres. Taustaks (või hoopis peategelaseks?) kõikjal meeletult ilus ja mitmekesine põhjamaine loodus, kus iga sopka taga näib peituvat maailma äär. Omaette elamus on polaarpäev – mingist v algest ööst pole juttugi, päike ehk korraks puhkab sopka taga, kuid märgatavalt pimedaks ei lähegi.

Tagasi Peterburi sõidame kolme päeva pärast praktiliselt ühe hooga, kuid selleks kulub ööpäeva ringis. Siiski pea 1400 km. Nii kaua järjest sõita on omapärane elamus, mida üldiselt ei sooviks teist korda kogeda. Eriti masendavad on ligi 400 km Põhja-Karjala tundrat, kus pole sisuliselt midagi peale soo, lagunenud tee ning bensiinijaamade. Ilmselt oleks autoga Murmanskisse targem Soome kaudu minna. Kohe pärast Karjalasse jõudmist hakkame igatsema Murmanski puhta ja värske õhu järele – siinne sooõhk paneb riided hetkega keha külge kleepuma.

Peterburi jõudnud, ootab meid metroos veel üks eredam elamus – kaukaaslaste välimusega seltskond varastab sõbral taskust rahakoti. Professionaalne töö: kaks trügivad vaguni ukse peal, kolmas tõmbab välja ja annab edasi, neljas võtab raha, viskab rahakoti maha ning põgeneb ja viies näitab teises suunas ning karjub: sinna jooksis. Õnneks leiame rahakoti maast ja kõik tähtis (load, pangakaar­did) on alles, turismiatraktsiooni maksumuseks kujuneb vaid 500 krooni ringis. Edaspidi jätan passi hotelli.

Autol on 4300 km läbimise järel väsinud amordid ja makipaneel õppis aukude peal eest ära kukkuma (mis iseenesest on kõnekas) – teiste sõnadega, ei midagi erilist. Sõidab vapralt edasi. Miilits pidas meid kinni vaid kolm korda, tõsi küll, ühel korral neist ähvardati hirmsa 50eurose trahviga stoppmärgi eiramise eest kontrollpunktis, kuid asi lõppes suulise noomitusega. Üüratut trahvimäära kuuldes oli raske tõsist nägu teha.

Ja mis pronkssõdurisse puutub, siis kerkis see teema Venemaal üles äärmiselt harva ning me unustasime muretsemise juba mõne päeva pärast. Mul oli juba enne sõitu kuri kahtlus, et miks peaks suhteliselt mõistlik ja rahulik Venemaa vene inimene äkitselt mingiks märatsevaks hulluks olema muutunud. Ega olegi muutunud, meid võeti kõikjal hästi vastu ja mingeid probleeme korrakaitseorganite, teenindava personali, tuttavate või lihtsalt vene inimestega ei tekkinud. Punkt.