Maailma parim alguste kirjutaja
Kahe noorsooromaani, "2 grammi hämaruseni" ning "Mängult on päriselt", autor Diana Leesalu (24) jagab oma maist kesta kolme linna, Tallinna, Tartu ja Põlva vahel.
Tallinnas on tal tüüpiline bürokraadiamet Keskkonnainvesteeringute Keskuses. Tartus õppis ülikoolis ning jätkab praegu Eesti Maaülikooli magistriõppes keskkonnakaitse alal. Siit ammutas ta ka kirevaid elujuhtumeid loomingu tarbeks.
Muinasjutte ei osanud Diana juba lapsena kirjutada, ka romaanid põhinevad tõsielul, viimases eriti "EPA torniks" hüütava ühiselamu sündmustel. "Mõned mu selleaegsed kaaslased tunnevad end raamatus kindlasti ära. Aga loodan väga, et komandant ei arva, nagu oleksime mina ja mu sõbrad kõige kirjeldatuga hakkama saanud. Tegelikult ei olnud minu tutvusringkond see, kes järjekindlalt prügišahti kaudu ühikat maha põletada üritas või tuletõrjevooliku abil uputusi korraldas."
Põlvas on Diana lapsepõlvekodu ja käsipall: "Ma võin käsipallist lõputult rääkida. Põlvas on see A ja O, iga kolmas vastutulija on käsipallitrennis käinud."
Põlva Serviti meheteod selle hooaja eurosarjas on hästi teada, Põlva naiste käsipallisaavutustest kuulen Diana suust esimest korda. Sel aastal pääsesid nad Eesti karikavõistlustel finaali. Naiskonnas on Leesalu joonemängija. Uurin, kuidas vaat et kõige kollektiivsem pallimäng ja individualistlik kirjutamine kokku sobivad. Leesalu: "Selleks, et kirjutada, pead just palju inimestega suhtlema ja nendelt õppima."
Igapäevatöö - projektide läbivaatamine ja menetlemine, sihtfinantseerimise lepingute sõlmimine ja allkirjastamiseks ettevalmistamine ning muud jubeda bürokraatiakõlaga toimingud - noorprosaistile inspiratsiooni ei paku. Fantastilisi projekte talle ei saadeta, parimal juhul küsib keegi raha auto ostmiseks ja lubab sellega siis lapsi loodusesse sõidutada.
Küll on üsna hästi niši oma toodangu turustamiseks üles leidnud kirjanikud. Leesalu kirjeldab protsessi: "Kirjanik kirjutab näiteks loodusteemalise lasteraamatu. Seejärel teeb tema tuttav oma firma nimel projekti ja taotleb meilt raha, et tiraaž ära osta ning tasuta laiali jagada."
Lugema õppis Diana nii vara, et ise ei mäletagi. Kirjutama hakkas mõnevõrra hiljem, kuue-seitsme-aastaselt ja väga võimsalt. Tänini on alles kaustikute kaupa seiklusjuttude algusi, mis rangelt võttes on paraku Lindgreni, Twaini ja tema muude selleaegsete lemmikute plagiaadid. "Ma olen maailma parim alguste kirjutaja," leiab ta ise.
Suguvõsas rohkem kirjanduslikke talente pole. "Ehitajad, postitöötajad, lasteaiakasvatajad," loetleb ta ise. "Vanaisa oli rätsep."
Oma esimese "päris" romaani "2 grammi hämaruseni" kohta imestab Leesalu ise, et seda järjekindlalt 2004. aasta romaanivõistluse auhinnasaajaks nimetatakse. Tegelikult ei märgitud seda isegi ära. Küll aga võitis teine, "Mängult on päriselt", Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanide võistluse (samalt võistluselt tõusis varem orbiile Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?"). Lühikesi tekste Dianal polegi. "Ega ma vähem kui kolmesaja leheküljega oskagi midagi ära öelda," leiab autor. "Õnneks on ka lühemaid omaette alguse ja l&o tilde;puga lõike, mida esinemistel ette kanda."
Eeskujudest Leesalu parem ei räägi. Kunagi tõi sellekohaseks näiteks "Kuristik rukkis" ja sellest ajast võrreldakse teda igal pool Salingeriga.
Viimases kirjandusajakirja Värske Rõhk numbris kirjutab Diana, kuidas ta lugejatega kohtumas käib. Kõige tüütavamaks küsimuseks olevat lapsevanemate esitatav: miks ta oma raamatutes ropendama peab?
Harilikult toob autor võrdluseks oma lemmikraamatu DBC Pierre'i "Väike jumal Texasest" või mõne muu toreda massimõrvadest, koolimajade õhkulaskmisest ja inimeste tükkidekssaagimisest pajatava noorteraamatu.
Endast nooremate keelekasutusega on Leesalul juba raskeks läinud. Tänapäeva 12-13aastaste kõnepruugi autentseks kajastamiseks kasutas ta vastavas eas eksperdi abi ("Rookis mu dialooge üsna korralikult!") .
Koos autori vanemakssaamisega kasvavad ka Leesalu tegelased. Kolmas romaan peaks kõnelema juba kõrgkooli lõpetanute põlvkonnast: "Räägitakse, et teismeliseiga on kõige probleemiderohkem. Aga minu arvates on ülikoolijärgne oma elu elama hakkamise aeg veel raskem. Olen seda eakaaslaste peal küllalt näinud."
Tahan teada, kas ta kavatseb samale loomingulisele meetodile truuks jääda ja kirjutab viiekümne aasta pärast romaane vanurite probleemidest. Leesalu sellele vastu ei vaidle, kindlasti lubab aga kunagi kirjutada ühe toreda laste seiklusjutu, võib-olla oma lapsepõlveloomingu algusi abiks võttes.
"Mul oli tohutu hirm, et jäängi ühe-raamatu-kirjanikuks. Et olen enda tühjaks kirjutanud. Teise raamatu järel oli samuti tühi tunne, aga hirmu enam mitte. Kirjutan veel."
