Kuningannad ei saavuta ühist meelt: Elvira Hohlova (Maria Stuart, vasakul) ja Jelena Zelenskaja (Elizabeth) ooperi finaalis.

Birgitta festival
Tallinnas, 8.–17. august.


Neljandat korda toimunud Birgitta festival, kava tõenäoliselt erinevatele publikugruppidele mõeldes turundusstrateegiliselt eklektiline nagu varasematel aastatel, pakkus igatahes ooperitõlgendusest kahte tipplavastust, mille tase absoluutselt kõrgeim klass. Sealjuures erinesid need lavastused teineteisest kontseptuaalselt nagu punk ja kokteilpop.

Vana head akadeemilist ooperiinstseneeringut mõõdetult teatraalse lavalise liikumise, psühholoogilise rollilahenduse, stiilsete ajalooliste kostüümide ja olustikulise butafooriaga esindas Moskva Novaja Opera Gaetano Donizetti “Maria Stuart” Stanislav Mitini seades (11. augustil). Tunnistan, et läksin etendusele mõningaste kõhklustega – ikkagi lavastus aastast 1992, ja kuuldavasti väga konservatiivses lahenduses. Seega  –  kindlasti moraalselt vananenud, kergelt kopitanud museaalne asi, nagu võiks arvata. Aga eelarvamused on halvad nõuandjad. “Maria Stuarti” etendus osutus oma võrratus stiiliühtsuses üheks kõige parematest “vanamoodsatest”, mida kunagi näinud olen. Lavastuse visuaalset ja emotsionaalset mõju toetas ning tugevdas esituskoht kui perfektne kuliss keskaegsest, esmajoones gooti (vareme)nostalgiaga seostuvast  Inglismaast – monumentaalne Pirita kloostri kirik. Et aga selline lavastus tõesti kannaks ega mõjuks pelgalt romantilise ilupildina, vajab ta esmaklassilisi lauljaid, kelle kehastuses lavastaja idee tegelikult realiseerub. Novaja Operal on nad olemas: eelmisel aastal samal festivalil Anton Rubinsteini “Deemonis” vaimustanud ja seekord “Maria Stuarti” nimirolli esitanud sopran ja oma lavakujule väärika surmatrotsiva kangelanna karakteri andnud Elvira Hohlova võiks karjääri teha parimates ooperimajades. Hohlova kaunis särav hääl kõlab puhtalt nii ülemistes kui alumistes registrites ning Donizetti keeruliste bel canto partiide laulmine ei valmistanud talle mingeid tehnilisi probleeme. Elizabethi laulnud Suure Teatri dramaatiline sopran Jelena Zelenskaja, kelle Desdemona tekitas mäletatavasti furoori Estonia Verdi “Othellos”, laulis-mängis sama sugestiivselt välja kuninganna võimuka, halastamatu rolli. Kõrgel vokaalsel tasemel meessolistid ja suurepärane koor tõestasid omakorda selle meile vähetuntud ooperiteatri trupipotentsiaali.

Benjamin Britteni ooperit “Kruvi keere” (piletil ja kuulutustes ka “Kruvipööre”, esietendus 15. augustil) pole nagu “Maria Stuartitki” Eestis varem lavastatud. Kuna tegu oli festivali omaproduktsiooniga, olid ootused kõrgele kruvitud, ehkki massiivne promotöö mõjub teatavasti sageli vastureklaamina, pigem hoiatuse kui soovitusena. Õnneks oli seekord tulemus reklaami väärt – Tšehhi lavastaja Jiri Nekvasili ja dirigent Lauri Sirbi käe all sündis ülimalt muljetavaldav kaasaegse muusikateatri etendus. Britteni kummitusi  käsitleva, pedofiilsete allüüridega sümbolistliku ooperi lavategevuse viis Nekvasil ebamäärasesse unenäolisse, valgete õhupallidega piiritletud ruumi (stsenograafia Zuzana Ježkova), kus liikusid 19. sajandi lõpu riietust meenutavates kostüümides (kunstnik Klara Fonova) tegelased.

On maitse asi ja üldse küsitav, kas ja mis põhjustel pidada “Kruvi keeret” Britteni parimaks ooperiks (nagu pressitekstist sai lugeda), kuid dramaturgiliselt (kui kunstlik proloog ära jätta) on tegemist väga kontsentreeritud, aga liiga naiivsevõitu süžeega. Ooperiheliloojana Britten siiani mu lemmikute hulka ei kuulunud, kuid “Kruvi keere” pani mind oma senisesse hoiakusse korrektuure tegema – i lmselt polnud ma varem näinud häid Britteni lavastusi. Nekvasili rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline lavastus on vaimukas, poeetiline, tempokas, üllatuslik ning konteksti targalt ärakasutav. Väheste esemetega markeeriti laval elegantselt suure maamaja interjöör ja lastetoa miljöö. Kummitava endise teenri Peter Quinti (Oliver Kuusik) ilmumine kloostriaknal oli lavaruumi arvestades ainuvõimalik koht, ent teenri esitlemine mingi naeruväärse vanaroomaliku soengu ja meigiga, justkui poistearmastajad Tiberius või Heliogabalus, kukkus üldisest stiilist välja.

Eesti solistid olid samuti bravo’t väärt. Kui Rossini “Tuhkatriinus” esines hetki, mil noor tenor Oliver Kuusik ei tundnud end don Ramirona veel kindlana (ka kui laulja), siis “Kruvi keerme” Peter Quinti roll oli talle vokaalselt ja mänguliselt märksa sobivam. Kuusiku ilusa tämbriga hääl väljendas peaaegu alati täpselt erinevaid hingelisi reaktsioone – selles oli intensiivset kirglikkust, alatust, pugemist, kahetsust. Sopran Liisi Kasenõmmest (koduõpetajanna) kujunes mulle meeldiv avastus, ta on korralike näitlejavõimetega ja värske lavasarmiga laulja, kes valdab vabalt nii rolli dramaatilist kui lüürilist külge. Heli Veskus (majapidajanna) ja Aile Asszonyi (teine kummitus miss Jessel) olid senikuuldu taustal oma parimas vormis. Võib-olla et suurima elamuse pakkusid aga laps-solistid – Heldur-Harry Põlda (Miles) ja Hanna-Liisa Kappel (Flora), kelle esinemisele ei pea mingit hinnaalandust andma. Nad käitusid laval enesekindlalt nagu professionaalid, lauldes raskeid ansamblipartiisid ja soolosid puhtalt ning aktiivse kaasaelamisega. Usun, et väheste lavaliste muudatustega saaks seda etendust ka välismaale eksportida.

Ooperiprogrammi 10. augustil sisse juhatanud kaks verismi klassikalist lühiooperit (Pietro Mascagni “Talupoja au” ja Ruggiero Leoncavallo “Pajatsid”) demonstreerisid vene laulukooli parimaid omadusi ja soome ooperilavastaja põhjendamata “moodsat panemist”.