Maailmaklassi "'Maria Stuart"'

Ooperigurmaan Toomas Zupping jagab oma vaimustust moskvalaste Donizetti-lavastuse üle.

Moskva Novaja Opera, Gaetano  Donizetti ooper “Maria Stuart”

Solistid Elvira Hohlova (Maria Stuart),

Jelena Zelenskaja (Elizabeth; Moskva Suur Teater), Aleksandr Bogdanov (krahv Leicester), Sergei Šeremet (krahv Talbot). Dirigent Sergei Lõsenko.

11. augustil Pirita kloostri varemeis.

Novaja Opera teistkordset osavõttu Birgitta Festivalist võiks loodetavasti lugeda juba traditsiooniks. Ka eelmisel aastal pakkus see ooperiteater eesti festivalipublikule meeldejäävaid elamusi nii lavastuste kui ka interpreetide poolt.

9. augustil festivali raames nähtud “Talupoja au” ja “Pajatsite” kaasaegseks tuunitud lavastused jätsid allakirjutanu suhteliselt külmaks, vaatajaid-kuulajaid alahindavaid lavastusi ei suutnud päästa ei kaunis muusika, head solistid ega suurepärane orkester.

Pole halba ilma heata – igatahes lõi duubel-ooperiõhtu ideaalse taustsüsteemi “Maria Stuarti” nautimiseks, tegemist oli tõepoolest maailmaklassi kuuluva lavastusega.

Ilmselt on paratamatu välistingimustes peamikrofonide ja võimenduse kasutamine, see kahjuks nivelleerib helid ühtlaseks ja läheb veidi aega, et aru saada, kus asub laulja, kelle hääl parasjagu saalis kaigub. Ata-ata tahaks teha tõlkijale-subtitreerijale (Leena Uibokand): tõlke eesmärgiks peaks olema ikka etenduse käigust aru saamine, seega võiks laused olla lihtsalt arusaadavad, mitte panustama tõlke lauldavusele. Vaevalt, et kellelgi tuleks pähe karaoket tegema hakata. Ja stiililiselt võiks ka järge pidada: kui Maria Stuart­, siis ka Anne Boleyn, kui Maria Stuarda, siis Anna Bolena etc.

Ooper tundus olevatki lavastatud just Pirita kloostri varemetes esitamiseks: napp lavakujundus, uhked ajastutruud kostüümid ja delikaatne valgustus võimendasid kloostrikiriku enda gootilikke kaari ning  külmhalle toone, mis tekitasid tõelise Elizabethi-aegse Inglismaa tunde.

“Maria Stuart” esietendus (kohitsetud variant esitati teise pealkirja all aasta varem Napolis) samal aastal (1835) helilooja kuulsaima ning tema tippteoseks peetava ooperi “Lucia di Lammermooriga”, kõrv tabas nende kahe ooperi muusikas ka mõningaid sarnasusi. “Lucia di Lammermoor” jäi sest ajast ooperiteatrite lemmikuks ja Lucia primadonnade meelisrolliks, “Maria Stuart” vajus aga enam kui 120 aastaks unustusse. Põhjuseks mitte vilets muusika ega igav lugu, vaid ikka vana hea poliitika. Kuna libreto oli kirjutatud Schilleri tragöödia järgi, kus Maria Stuart ei säästa vulgaarseid sõnu kirumaks ning maapõhja vandumaks Elizabethi­, siis ei meeldinud see kuningale ning tolle tsensori nõudmisel muudeti libreto monarhiasõbralikumaks.

30. detsembril 1835 La Scalas toimunud esietendusel saatis primadonna Maria Malibran tsensori koos tema soovitustega kuu peale ja laulis originaalteksti. Seejärel puhkes kohutav skandaal, ooper keelati ära, primadonna sai ebameeldivuste osaliseks ning teatri juhtkond tuuseldati läbi. Planeeriti küll ooperi etendamist 1836. aastal Londonis, kuid Maria Malibrani varajane surm tõmbas sellelegi kriipsu peale. Järgmisel korral lavastati ooper alles 1958. aastal Donizetti sünnilinnas Bergamos, sest ajast on “Maria Stuart” jälle au sees ja ükski kuninglik kõrgus pole enam Schilleri teksti redigeerimist nõudnud.

Pirita kloostris nähtu oli klassikaline ooperilavastus, kus üle kõige valitses itaalia imeline bel canto, aariad, koorid oli ülimeiserlikud ja koostöö orkestriga ideaalne.

Kostüümid vanas heas ooperitraditsioonis – samet, brokaat, kuld, kalliskivid, uhked p arukad.

Tuunitud ooperivariante armastavad melomaanid kutsuvad selliseid lavastusi “tolmuseks”.

Allakirjutanu armastab mõlemaid lähenemisi, kuid tuunimisel peaks algne idee ja muusika primaarsus ikka alles jääma.

Elvira Hohlova (Maria) lüüriline sopran vastandus perfektselt Suure Teatri primadonna Jelena Zelenskaja sügav-dramaatlise sopraniga, kahe võimuka naise omavaheline võitlus oli peaaegu et füüsiliselt tunda. Heitlus käis võimu, ellujäämise ja armastaud mehe nimel. Õnneks ei jäänud etendusest mustvalget muljet, et üks kuninganna on läbinisti halb mõrtsuk-nõiamoor ja teine heasüdamlik ohver-lambuke. Ja kui Elizabeth poleks Maria kaela pakule vedanud, siis oleks Maria seda ise suurima heameelega teinud. Schiller ise vist nii küll ei mõelnud, kuid kahe naise soovid olid ju sarnased: mõlemad ihkasid samaaegselt nii võimu, armastust kui elu ennast. Kõike aga korraga ei saa, Maria kaotas elu, Elizabeth ei abiellunud kunagi.

Aleksandr Bogdanovi (krahv Leicester) võimas tenor ja Sergei Šeremeti eriliselt sametine bariton olid täiega nauditavad, tahaks neid tulevikus kindlasti peaosades kuulda. Kahe võimsa primadonna alias võimuahne kuninganna alias armastava naise duell domineeris nii vokaalselt kui dramaatiliselt, paratamatult jäid teised osalised tagaplaanile. Eriti efektselt ja dramaatliselt mõjus lõpustseen, kus Elizabethi siluett paistis kloostrikiriku otsaviilu kõrgelasuvast aknaavast, andes mõista, et võitjad peavad ellujäämise nimel teinekord ebapopulaarseid ja julmi otsuseid tegema.

Taolisi maailmatasemel interpreete-lavastusi näeb Maarjamaal kahjuks harva, aga olgem õnnelikud, et meil Birgitta festival on.