Olnud 60ndatel-70ndatel afromuusika, jatsu ja tantsumuusika sulatamise suurimaid eestvõitlejaid, kasutab Dibango telefoniintervjuus võimalust esineda Mr Maailmamuusikana. Soliidse saavutuste rea, müüginumbrite ja vanusega ongi ju paras hetk nõjatuda tugitoolis tagasi ja muheleda: no las need noored proovivad, aga ega nad mind enam suurt ei üllata millegagi... 

Kui klapid peas töö juures istuda ja arvutis on Manu Dibango plaat, siis ilmub automaatselt mu näole üks suur ja lai naeratus, sest teie muusika on lihtsalt niivõrd päikest ja energiat täis. "Aitähh, aitähh," ütleb Manu teiselpool toru vahele. Mis ikkagi paneb õigesse afrojuurtega muusikasse selle meeletu energia, isegi kui sotsiaalne olukord ei anna vast põhjust, et Aafrikast maailma rõõmsaim muusika tulla võiks?

Iga kord, kui on mingi sotsiaalne probleem üleval, siis tuleb sellega kaasa sotsiaalne muusika. Elu läheb ikkagi edasi: inimesed armastavad, sünnivad, surevad, naeravad, nutavad hoolimata probleemidest. Aafrika muusikast rääkides: me olime väga pikalt koloniseeritud, orjus jne - päris igav, eksole? Aga sellest suurest jamast sündis ikkagi üks ilus lill - jazz! See on suurepärane inimeste ühendaja, side valgete ja mustade vahel. Alguses ei olnud see muidugi sugugi lihtne, aga selline on elu!

Kas olete nõus väitega, et kogu maailmamuusika rütm tuleb Aafrikast?

No muidugi sündis rütm Aafrikas, Lucy ju sündis ka Aafrikas! Mürisev naer. (Lucy pandi nimeks vanimale leitud inimskeletile, kelle prantsuse geoloogid 1974 Etioopia lähedalt leidsid - M.P) Paistab, et inimsugu algas Aafrikast, eks siis ka rütm algas siit.

Aga kui vaadata tänapäeva maailmamuusikat...

No praegu kasutavad kõik kõigi asju, see ei tähenda enam midagi. Vanasti oli väga huvitav mõelda, kuidas meil oleks võimalik koos mängida, miksida. Minusuguse jaoks ei ole see enam üldse põnev, ma mõtlesin nende asjade peale 40 aastat tagasi. Mind ei üllata eriti, mis praegu muusikas toimub.

Praegune muusika on teie jaoks siis igav. Aga kas omal ajal olite ikka rõõmus, kui maailmamuusika läbi murdis?

Alguses on alati huvitav, proovid olla marginaalne. 2 ja 2 ei pea tingimata olema 4, see võib olla 3, võib olla 5 - see oleneb hetkest. Saad aru, mis ma mõtlen? Jälle mürisev naer. Proovid mitte mõelda kastis.

Nüüd aga teevad noored teie jaoks oodatuid asju, töötlevad paarikümne aasta taguseid ideid ja see teeb teid kurvaks?

Ei, ma olen ikka positiivne. Mõtlesin nende asjade peale kaua. Kui inimesed saavad nende asjadega praegu raha teha, siis see tähendab, et minul oli õigus. Mõnikord aga ei ole kasulik alguses enne teisi õieti mõelda. Minutiline naerupaus. Mõnikord, jahh...

Kuhu muusika areneda võiks?

Ainus võimalus on minna individuaalsuse poole. Muusikud nagu näiteks Richard Bona, kes murdis midagi ja avas midagi uut. On algamas uus undercover liikumine: inimesed, kes suudavad hästi pilli mängida, tunnevad muusikaajalugu ja neil on midagi isiklikku, mida edasi anda. Individuaalsus muudab atmosfääri.

Siis kui pead hakkama tegelema star academy'ga: televisioon, show, jne - kõik puhas, igav ja väga võimas, siis on läbi. Siis jäävad alles ainult need, keda tõeliselt huvitab muusika, mitte kogu jama seal ümber.

Kas Prantsusmaal elades jälgite ka sealset nujazz liikumist? See tundub ju küll olevat muusikalise vaba mõtlemise üks kantse.

Jah, seal on küll palju vaba liikumist. Igaüks toob oma maitse juurde: on Prantsuse liikumine, on itaallasi, šveitslasi, palju muusikuid Kesk-Euroopast. Igaüks annab džässi midagi juurde, aga üha vähem peetakse silmas originaalset musta Afro-Ameerika džässi. Nüüd räägitakse Euroopa džässist, Prantsusmaal nõuab poliitika prantsuse muusikat. No muidugi: Louis Armstrong on surnud, Count Basie on surnud, aga üldatmosfäär on ka selline, et nõutakse vaid oma maa asju.

Kas muusika maade kaupa jaotamine tundub normaalse arenguna või on siin uus-natsionalismi jooni?

Mulle tundub küll see natsionalismi arenguna. Igaüks räägib ainult oma maast, universaalset värki enam polegi. Rääkimist alustatakse alati sellest, kus keegi elab ja tahetakse kaitsta kõike, mis on inimese ümber.

Kõlab veidi hirmutavalt, see suund viib vist suletusse?

No see ei ole igatahes minu tee! Mina armastan muusikat, mitte tingimata prantsuse, inglise, ameerika või aafrika muusikat.

Kiitsite enne kaasmaalast Richard Bonat, kellega koos olete mänginud. Ta on viimased kaks aastat Jazzkaarel üles astunud ja oli mõlemal korral suur publikulemmik. Nii ka Omar Sosa Kuubast, kes 2001 festivali lõpetades rahvast hullutas.

Kas tõesti? torkab vanahärra vahele. Ja müristab taas naerda: Omar on mu vana hea sõber! Me ju tegime koos plaadi! See mees on suur! Ta on nii andekas, ta on Mr Music minu jaoks!

Kas aafriklaste ja kuubalaste suur menu põhjamaise publiku ees on teile üllatus? Või tähendab see lihtsalt muusika mõju universaalsust?

See on väga huvitav. Asute väga põhjas, asjad toimuvad seal väga aeglaselt, te ei pea üldse kokku puutuma Aafrikaga, mis on teist väga kaugel. Inimlikul tasandil on ju aga põnev leida mingi ühendus kaugete kantidega.

Need mõned korrad, kui olen põhja pool mänginud, on see väga huvitav olnud, kui mängima hakkad, siis saad aru, et inimesed on väga soojad. Päike ei ole mitte õhus, vaid inimeste südames.

Kuidas Jazzkaare publikule tuttava Richard Bona muusika erineb teie omast?

Richard tuleb uue visiooniga muusikast, nii nagu mina tulin 40 aastat tagasi. Ja tema taga tuleb terve rida muusikuid, kes teevad sarnast asja. Nad on aafriklased, kes elavad sügavalt läänemaades. Nad peavad positiivselt hakkama terve rea asjadega, mis puudutavad kahte kultuuri. Väga huvitav on olla stereokultuurne, palju põnevam kui monokultuurne. On tõeline katsumus võtta mõlemast kultuurist parim osa.

Tulles teie enda esimese, põhilise kultuuritausta juurde: lugesin, et esialgu te ei olnudki oma maale tagasi minnes kuigi edukas. 1963 tuur bändiga Kamerunis ei tulnud rahaliselt välja, 1979 avasite kodukandis omanimelise klubi, mis läks poole aastaga pankrotti. Kas see tõestab väidet, et ükski prohvet ei saa esialgu kuulsaks omal maal?

Ei, need on ju kaks erinevat asja! Äriliselt ei suutnud ma seal esialgu läbi lüüa, jah - ma ei olnud sel ajal veel bisnesman. Edu ja populaarsus on aga kaks erinevat asja. Tänaseks olen ma Kameruni muusikute ametiühingu esimees: nii et ma alustasin halvasti ja lõpetasin väga hästi!

Ega ma selles kahtlegi, tean et teid valiti hiljuti sajandi kamerunlaseks, jne...

Jne, jne jne, - katkestab Manu toru otsas. Ei ole alati lihtne alustada.

Tundub lihtsalt, et Euroopa aktsepteeris teid varem?

Mõned võivad olla populaarsed omal maal, mõned väljas - edu võib alata isegi Jaapanist! Peaasi, et sa ikka kusagilt pihta hakkad ja edukalt kuhugi välja jõuad.

Mida arvate aga inimestest, kes tahavad oma juured unustada ja identiteeti muuta? Nagu näiteks Michael Jackson, kes tegi kõik võimaliku, et valgeks muutuda.

Ega see ainult sedapidi käi. Vaata kui palju on valgeid, kes lähevad päikese kätte, sest tahavad tumedaks saada. See üks mustanahaline, kes tahtis valgeks saada, on üks suur erand. Igasuguseid inimesi on, ja demokraatlikul maal on see ju lubatud. Samas selliseid on ikka väga vähe, Aafrikas inimesed tahavad olla ikkagi mustad.

Olete vana viha Jacksoni peale unustanud? (90ndatel kaebas Dibango Jacksoni kohtusse, sest too oli kasutanud Dibango hitti "Soul Makossa" oma hitis "Wanna Be Startin' Somethin" ja võitis).

See mees on väga eriline juhus küll. Ta on küll väga andekas artist, aga mehel temas on väga palju probleeme. Alati on ju inimeses üks osa artisti ja teine osa meest, kõigis on duaalsus. Mõnikord võidab artist ja mehepool ei ole päris samal tasemel. Tema puhul on see nii, ka näiteks Elvis Presley puhul oli see nii: ta oli väga andekas, aga tal oli väga palju probleeme.

Aga nüüd pean küll hakkama minema...

Olgu, siis ainult üks küsimus veel teie lemmikpilli kohta. Mängite väga erinevaid pille: mandoliini, hammondorelit, eelistate siiski saksofoni?

Marimbat ka. See on umbes nagu vibrafon, aga puust.

Kas mängite seda ka Tallinnas?

Kindlasti, kui marimbakomplekt mulle lavale hangitakse. Ma olen siiski marimbamängija. See annab hoopis teise värvi muusikasse.

Nii et peate seda omasemaks kui saksofoni?

Minu suur armastus on Muusika, jõudku see kuulajani millise pilli kaudu tahes. Ma olen arranžeerija ja seetõttu pean tundma eri pillide spetsiifikat, südamele on kõige lähedasem aga ikkagi muusika kui selline.

Manu Dibango esineb koos bändiga Sakala keskuse öölaval 23. aprillil kell 23.00

Paremaid palu Manu Dibango elust

- sündis 1933 Doualas, Kamerunis

- 15-aastaselt panid vanemad ta laevale Marseilles'sse, et poiss Prantsusmaal haridusteed jätkaks

- hakkas õppima Calais Tehnikakoolis ja selle kõrvalt bändi tegema, mängis mandoliini, hiljem klaverit ja siis saksofoni

- 1956 jättis isa ta õpingurahast ilma, Manu suundus Brüsselisse õnne otsima

- Brüsselis sai ta muusikutööd kabarees Tabou, kus kohtas ka tulevast elukaaslast, mannekeen Cocot

- 60ndatel lõi orkestri L'African Jazz ja bändi Tam Tam, esimene sooloplaat "Saxy Party" ilmus 1969

- 1971 tellis Kameruni president talt patriootliku loo jalgpalli karikavõistluseks, kiirustades B-poolele tehtud lugu "Soul Makossa" sai aga maailmakuulsaks