Kunstnik tööhoos: Peeter Mudist sel suvel maalimas “Aiapidu”, mida ka galeriis Vaal näha saab. (Foto: Reeli Kõiv)

Galerii Vaal tähistab oma suvelõpu näitusega Peeter Mudisti juubeliaastat – 19. aprillil sai kunstnik 70aastaseks. Galerii töötajad on koostöös erakunstikogujatega toonud valgusvihku palju harva või üldse mitte nähtud töid, lisaks mitmed päris uued pildid otse autorilt. See on galerii ja erakogujate austusavaldus kunstnikule. Valiku varaseim maal on 1969. aastast ja värskeim alles kuivamata. 43 loomeaastat ja 44 pilti. See on murdosake loomingust, mille tuntum ja monumentaalsem osa on riiklikes kollektsioonides. Noorem ja Mudisti töid vähe tundev kunstipublik võiks seda väljapanekut võtta kui “sissejuhatust Mudistisse”, kelle jätkuvast loomingust on viimastel aastatel märku andnud üksikud tööd Kunstihoone ülevaatenäitustel.

Ilus valik Mart Lepa kogu “mudisteid” oli maikuus kunstniku juubelit märkimas Tiit Jaansoni juhitud galeriis Türil. Kesksuvel oli Maarit Murka kureeritud näitusel “Ars longa, vita brevis” Haapsalus väljas tema “Õde-venda” (1975). Veel kuni 9. septembrini saab Tartu Kunstimuuseumis näitusel “Inimene poolsajandis” nautida Mudisti märgilisi teoseid “Kaksikportree taskuplokiga” (1975), “Ootab jääminekut” (1980) ja “Nike” (1977) – pronksskulptuuri lapseootel naisest, mida Mark Soosaar on soovitanud Eesti vabadussambaks. Kumu püsiekspositsioon on juba mitu aastat saanud hakkama temata. Kuid minge Kadriorgu ja vaadake Mudisti graniitskulptuuri

Eduard Vilde muuseumi ees – seal seisab monumentaalne naisekuju, keda raiub välja tibatilluke kiviraidur – “Kodumaale” (1989).

Lummav maalilooming

Mudisti loomingu sisu pole kerge sõnades kokku võtta. Kõige laiemalt on see inimese suhe maailmaga, erilise hetke tabamine, mil ollakse “kõiksusega omavahel”. Asja, mida ei saa õieti kirjeldada, ei tohiks olla võimalik ka maalida, aga ometi tuleb Mudist sellega toime. Seejuures ei pruugi kujutatav sündmus olla ebaharilik: inimesed tema piltidel istuvad, seisavad, vaatavad kaugusse, loevad raamatut, magavad. Unenäolisus kui teadvusest alateadvuse valda mineku seisund on iseloomulik kogu ta loomingule. Esineb ka ebatavalist, üks selliseid on lendamise motiiv, mida saab tõlgendada mitmeti. Näiteks pildil “Maast lahti” (1975, teine variant Kunstihoone kogus) sooritavad humoorikad figuurid üleshüppeid, kuid tõeliseks õhkutõusmiseks jääb sellest väheks, tundub kunstnik ütlevat, ja kõik inimlikud ponnistused on vaid tsirkusetegemine.

Mitmeid Mudisti põlvkonnakaaslasi, nn maalilise maali meistreid, on süüdistatud ilu kultuses. Seda ei saa laiendada Mudistile, sest tema piltidel pole otseselt ilusaid inimesi, pigem vastupidi, näeme omapärast primitivistlikku figuurikäsitlust koos suure üldistusega. Igaüks ei saa endale lubada maalida motiivi nii “naivistlikult”, näiline lapsemeelsus ei sobi kõigile ja töötab vaid siis, kui seal on peidus tarkus. Olgu öeldud, et Mudist oskab suurepäraselt joonistada, seda kinnitavad tema kooliaegsed tööd, kuid ta on end sellest “sundusest” ammu vabaks lasknud.

Mudist on palanguline ja vahetu looja, kellele on võõras mõistuslik kaalutlus või püüdlik punnimine. Tema jaoks on tähtis inspiratsioonihetk, ateljees hiirvaikselt teose loomist jälginud teavad seda kinnitada. “Asjad sünnivad pildi peal,” on Mudist öelnud. Ta on maalinud väga palju, uskudes, et “küll midagi ikka pihta läheb”.

Jääb kunstniku saladuseks, kuidas ta saavutab oma piltide erilise intensiivsuse. Mudisti maalilaadi iseloomustavad mitme õhukese värvikihi läbikumavad pinnad, helendused, mis loovad reaalse ruumi aistingu. Tema tööd kiirgavad valgust, on see siis lume või taeva helendus või ergav tühjus, kuhu siseneb inimene pildil “Läheb lendu” (1989) – igal juhul on see kuma täidetud vaimse substantsiga. Seejuures on värvid sageli kirkad ja hõõguvad, kunstnik on need enda sõnutsi “vabaks lasknud, et nad oleksid sirakil maas”. Ühe värvi ootamatu sulandumine teise, kontuuride hajumine valguse-varju ähmasel piiril, figuuride lahustumine valguses või sisemises põlemises on osalised maagilise pildiruumi sünnis. Midagi olulist on peidus, võib vaid aimata. Ka puhastes maastikes, etüüdides, mis on maalitud otse natuurist, aimub varjatud tähendusi – on see siis kivihunnik, kus peidus linnupesa, või talvepilt, kus “jänestel on ellujäämiskursus”.

Märkimisväärset osa tema loomingust võiks pidada lõpetamatuks. Kuid Mudisti maalilises “lohakuses” seisnebki tema tööde vabadus ja võlu. Mudistit pole ju kunagi hinnatud sellepärast, et tema pildid oleksid perfektse viimistlusega.

Ülevuse kogemisest

Mudisti pildid ei ammendu: mida rohkem vaatad, seda rikkamad nad on nii maaliliselt kui oma tähendustelt. Järgmisel korral märkad seda, mida alguses ei pannud tähele. Äratundmishetkede võimalusi on lõputult.

Mudisti kunsti kogemist võiks võrrelda luule vastuvõtmisega. Tema pildid väljendavad ülevuskogemust, kus on kõrvuti ülim rõõm ja kannatus, kirjeldamatu õrnus ja ehmatav julmus. “Ülev” on religioosne termin. Religioossus võib Mudisti kunstis olla adutav neiski töödes, kus seda justkui ei sisaldu, aga ta on loonud ka kristlikel teemadel. Kunstnik ise on kõnelnud oma pildiloome positiivsest algest, et midagi ei saa üles ehitada negatiivsele. Kuid ülevustundes, mida tema pildid esile kutsuvad ja mida inimene kogeb millegi võimsa, vapustava, koguni hävitavana, on alati peidus ka negatiivsus. Selle mõjusaimaks näiteks Vaala väljapanekult on “Põlev mees” (1995), kes lõõmab puhastustules. Samuti “Koidula” (1974), kelle julge enesepaljastus avab tema sügavust nii luuletaja kui naisena kammitsetud ajas. Kaks viimati nimetatut, ühed valiku sõlmteosed, lükatud omal ajal näituselt tagasi kui ebasündsad. Ülevuse kogemine Mudisti piltide puhul annab vaatajale katartilise elamuse, mis on nüüdiskunsti puhul harvaesinev kvaliteet.

Uutest piltidest

Viimastel aastatel on Mudist teisenenud. Kui vaadata uut loomingut eraldi eksponeerituna, siis võib see oma näilises abstraktsuses mõjuda omaette peatükina kunstniku loomingus. Käesoleva näituse kujundus (Kristring), kus kirjus näitusekomplektis on läbisegi esitatud vana ja uus, lihtsustab seoste nägemist eri loomeperioodide vahel. Uute tööde rütmid leiavad endale sugulasi vanade piltide taustades või detailides. Abstraktsioonini küündivat üldistust võib näha juba 1970. aastate töödes.

Mudisti värskete abstraktsioonide kujundid on haaravad, teinekord on tegemist lausa ekspressiivsete värvipursetega. Mudist ei maali kunagi formaalselt, kõik kujutatu on oluline, iga pintslitõmme omal kohal. Sõnum võib teinekord olla üsnagi kodeeritud.

Küsimuse peale, kuidas on lood abstraktsusega tema kunstis, vastas Mudist: “Kui ma olin väike, elasime Volta tänaval. Kaks või kolm maja edasi elas minuvanune poiss. Iga kord, kui ma tema majast mööda läksin, tegi ta katusekambri aknakese lahti ja hüüdis: Peeter, Peeter, Peeter! Tema enda nimi oli ka Peeter. Abstraktsusega on nii nagu selle Peetriga.”

Mudisti loomingu hindamisel on targem mitte laskuda liigsesse sentimenti, jätta kõrvale 30 aasta pikkune haigus – Parkinsoni tõbi – ja sellega kaasnenud sügav puue. Kitsenenud eluga kui paratamatusega kohanenud kunstnik pole kaotanud oma vaimukust: “Minu viimase aja pildid on kahe stiihia armutu võitlus kõigil võitlustandreil. Ja missugune see võitlus siis olema peaks? Mina igatahes lõpetada ei kavatse. Kõige kindlam on surm ja kui tahad elada, siis jäta see kindluse tagaajamine. Olge julged!”

Peeter Mudisti näitus galeriis Vaal oli avatud kuni 8. septembrini 2012.