Oma teemavalikus on liikunud madalamatelt organismidelt (putukad) kõrgemateni (ahvid) ning soovib edasi jõuda inimeste, elevantide ja küborgideni.

Üritab endast jätta hea inimese muljet. Selle seab siiski kahtluse alla juba tema meiliaadress, milles sisaldub viide punasele saatanale…

Kui guugeldada “Maarja Kangro”, pakub otsingumootor edasi veel ainult ühe variandi “liiklusmärk”. Kuidas sa sellise kummalise semiootilise saba said?

Nojah, kõik ei ole veel kursis minu ümber ETVs luuletuse “Liiklusmärk” lugemise järel tõusnud poleemikaga. Küllap nad arvavad, et mul on midagi pistmist liikluse või liikluspolitseiga. Tegelikult mul ongi politseiga palju pistmist olnud, aga seda haldusõigusrikkujana. Igal aastal olen kiiruse ületamisega vahele jäänud, aga tänavu õnneks mitte.

On see juhus või oled ettevaatlikumaks muutunud?

Jah, ma olen valvsam ja tean, kus neid sõbrakesi võib oodata. Just eelmisel nädalavahetusel sõitsin Tallinnast Tartusse pulma, see oli kaamerate pärast selge piin. Endas rullnoka taltsutamine ei tule kergelt.

Aga minu hobust kujutava liiklusmärgi luuletuses kõlas mitu korda kurikuulus sõna “türa”. Kajar Pruul soovitas mul selle soditud märgiga T-särgi teha. Kaalun seda ideed praegu. Märk aga on päriselt olemas, koolimaja lähedal ja laste eneste täiendatud. Selle kohta, mida märkidele ja plankudele soditakse, ei saa ju meditsiiniliselt korrektset või neutraal­set terminit kasutada.

Ma ei oska öelda, kas ma sellise kaubamärgiga rahul olen. Aga see oli näide, kui kerge on Eestis kuulsaks saada. Ning ka näide, et vägisõnadel on endiselt jõud, mis mõjub muu konteksti suhtes pimestavalt. Millest selles luuletuses tegelikult juttu oli, ei jõudnud paljudele vist üldse kohale.

13 aasta eest, kui ma su ema Leelo Tunglaga Ruilas intervjuud tegin, jätsid mulle unustamatu mulje papagoid. On nad alles?

Papagoid on Ruilas täiesti alles ja praegu peaks neid olema juba viis. Ning veel hulgaliselt loomi ja taimi. Ma ise elan “getos”, Õismäel ja loomi pidada ei saa.

Kui vanalt sa hakkasid tundma, et sul on ema tekstidele üht-teist lisada ja tema ei pea peres sugugi ainus kirjanik olema?

Ma kahtlustasin seda juba lapsepõlves. Uskusin päris noorelt, et kirjutan mõne romaani või lühiproosat. Juba sellest ajast peale, kui esimesi raamatuid lugesin, hakkasin elu enda ümber nägema ja interpreteerima kui potentsiaalse kirjandusteose osa. Esimeses klassis jättis mulle sügava mulje “Baskerville’ide koer”, seejärel “Mirabilia” sarja raamatud. Siis mõtlesin, et peaks kindlasti kriminaalromaane ja ulmet kirjutama hakkama. Ning thriller’eid lavastama, sest tahtmine režissööriks saada oli samuti tugev.

Aga esimesed trükiproovid, mis Tähekeses ilmusid, olid hoopis koera-luuletused, mida emakeele õpetaja minu eest toimetusse saatis. Ühel võistlusel sain koguni Kirjanike Liidu eripreemia – hoolika riimimise eest.

Siis tuli pikem periood, kui ma loominguga ei tegelenud.

Sinu vanemad elasid vaimsetes sfäärides, isa Raimo Kangro oli helilooja. Kas nad lastele õigel ajal süüa anda märkasid?

Alg- ja põhikooli ajal olime suures osas vanavanemate hoole all. Emal oli ka väga hea tädide võrgustik – üks käis linnas pesu pesemas ja koristamas, teine tõi kompotte ja moose…

Kui sulle antaks raha tingimusega, et pead selle eest kirjutama mõne elulooraamatu, kellest sa kirjutaksid?

Ma ise eriti elulugusid ei loe, pigem nende lühikokkuvõtteid. Kellegi mälestustes sobrada mind väga ei huvita.

Aga ma üritaksin eestlastele atraktiivseks teha mõne itaallase eluloo – mõne noore itaalia meesautori biograafia. See oleks põnev.

Miks mitte mõne itaalia jalgpalluri?

Ma ei pääseks löögile. Peaksin väga erilise nurga leidma, mille alt näiteks naiste lemmikust Francesco Tottist kirjutada. Kusjuures see eriline nurk poleks suisa totakus, näiteks poeemivorm.

Kui palju tuleb itaalia keelest tõlkides ette sõnamänge, meile arusaamatuid assotsiatsioone ja muud praktiliselt tõlkimatut materjali? Ja vastupidi: kui palju seda, mida saab ka eesti lugejale väga lihtsalt edasi anda?

Kõik sõltub autorist. On mõtteluuletajaid ja mõtet on ikka võimalik ümber öelda ja tõlkida. Aga on luuletajaid, kes keskenduvad oma keele piiride kompamisele. Nende puhul läheb raskeks. Näiteks 2005. aastal eesti keeles ilmunud Andrea Zanzotto valimik “Hääl ja tema vari” on näide sellest, kuidas luuletaja keskendub eelkõige oma keelele, kuidas ta haagib mõtte vabade assotsiatsioonide taha.

Mõnes kohas pidin tema meetodeid järgides tekitama uue eestikeelse teksti. Seevastu Valerio Magrelli “Luule DNA” mõned tekstid on hästi selged, läbipaistvad, kindla mõttega, mille tõlkimisega on ka luuletus olemas. Tema puhul oli ka keeleprobleeme kergem lahendada.

Kuidas sa üldse itaalia keeleni jõudsid?

Isiklikel põhjustel, tuttava itaallase kaudu.

Kas see mees on “Ahvide ja solidaarsuse” Dario prototüüp?

Osalt küll.

Mis suhe teil praegu on?

Oleme väga vabas lähisuhtes.

Su raamatud on alates 2006. aastast ilmunud silmapaistvalt väikese intervalliga. Millega sa oma meeletut produktiivsust põhjendad?

Osalt sellega, et varem pikka aega ainult tõlkisin või kirjutasin tellimuse peale muusikateoste tekste. Eks energia tasapisi kogunes ja otsis väljundit. Kogunes ka teemasid, mille kohta tahtsin sõna võtta, kogunes hingele asju, mis nõudsid väljaütlemist. Teiseks olen elukorralduse nüüd nii seadnud, et on aega kirjutada. Hetkel tunnen, et võiks uuesti väikese kogumisaja võtta.

Nii luulet kui proosat on sul nüüd ilmunud. Kas sa draamaga ei tegele?

Olen kirjutanud libretod neljale oope­rile. Kaks Tõnu Kõrvitsale, kaks Tõnis Kaumannile. Viimased on küll õnnetul kombel lavastamata. Aga küllap üks meie ühisteos, ooper “Kaubamaja” algaval hooajal ka lavale jõuab. Timo Steinerile olen kirjutanud loomaainelise kantaadi teksti “Muneja kukk”, mis rääkis 15. sajandil elanud vanast mustast kukest, keda inkvisitsioon kahtlustas munemises ja kes avalikult hukati.

Ühes novellis esineb sul huvitav multikultuuriline ooperilibreto idee: hullunud Kalevipoeg hävitab Rooma Colosseumi.

See Itaalia-Eesti ühisprojekt on kahjuks teostamata, kuigi ma tõepoolest kuue aasta eest ühe Itaalia heliloojaga sellest rääkisin. Praeguseks on suhtumine Eestisse Euroopa Liidus muutunud, tunnustamata väikerahva frustratsiooni oleks juba raske ette kujutada ja kirjutamiseks vajalikku fiilingut saavutada.

Mis on sind itaallaste Eesti-ainelistes teadmistes kõige rohkem üllatanud?

Seesama Andrea Zanzotto, keda tõlkisin, teadis, et eesti keel on soome-ugri keelkonnast, aglutineeruv ning enam-vähem teadis ta ka käänete arvu. Samas küsis kunagi üks ülikooliprofessor, kes kuulis, et ma tõlgin itaalia keelest, kas ma tõlgin vene keelde? See oli ajal, kus ma veel väga solvusin. Ja ikka küsitakse, kuuldes, et ma olen Eestist: “Kak dela?” või kas me kirjutame kirillitsas.

Ühel su novellitegelasel, Roccol, on kaks eesmärki: elada 40aastaseks ja õppida ära haldjate keel. Kuivõrd need sinu eesmärkidega kattuvad?

Üldse mitte. Need märgistavad õudustunnet, mis mind selliste tüüpidega kohtudes valdab.

Minu eesmärk praegu on väga kuivalt öeldes: tahaks varsti uue luulekogu välja anda. Ja rikkaks tahaks saada.

Kui jõukohane see tundub?

Päris tühja ma ikka ei unista.

Kas “Ahvide ja solidaarsuse” kümme novelli on järjestatud ajaliselt?

Enam-vähem. Esimese tegevus toimub kõige varem, viimase oma kõige hiljem. Vahepeal on paar lugu ka segi paisatud ja kaks on otsast lõpuni välja mõeldud, ilma reaalse pidepunktita.

Sinu peategelane aina solvab ja provotseerib kaaskodanikke. Kui palju sa seda reaalses elus teed?

Oi, olen iseenese kujutluses küll väga kena ja südamlik! Tore inimene, kes kellelegi paha ei taha. Mingi provotseerivus on mu loomuses ilmselt olemas, aga see ei ole kurjasti mõeldud. Raamatu üks teema ongi: kuidas kujutleda ennast hea inimesena, tehes samal ajal selliseid tegusid. Ja põdemine selle pärast, kui sinu teod ja vaated kokku ei lähe.

Ühes novellis viitad sa USA psühholoogi Jonathan Haidti sõnastatud elu viiele põhiväärtusele: hoolivus, õiglus, lojaalsus, respekt, puhtus. Millises järjekorras nad sinu jaoks elus on? Selge ju, et mõned neist ei sobi omavahel kokku – hoolivus ja õiglus näiteks.

Kahe esimese väärtuse puhul ongi see kõige raskem. Paratamatult: kui tahetakse garanteerida üldist kõikehõlmavat õiglust, ei saa näidata piisavalt hoolt inimese suhtes, keda peab karistama. Minu pingerida: esiteks hoolivus, siis õiglus, respekt, lojaalsus ja puhtus.

Haidt annab ka võimaluse veebis testida, kas sinu arusaamad kattuvad pigem liberaalsete või konservatiivsete põhimõtetega. Mina olen selle järgi ultraliberaal.

Kumb on parem: ahvid või solidaarsus?

Solidaarsus võiks ka ahvide kohta käia. Aga kui lähtuda eeltoodud põhiväärtustest, siis hoolivust eelistades peaks eelistama ahve, õiglust eelis­tades solidaarsust. Minu pingerea kohaselt on niisiis ahvid paremad. See jutt on muidugi jälle kõik selleks, et endast hea inimese muljet jätta.

Kui sinu luulele ja proosale ühist nimetajat otsida, sobib selleks minu meelest kõige paremini “reipus”. Oled sa kogu aeg nii reipas meeleolus?

Seda peaksid teised ütlema. Aga tundub, et ma ei viitsi tõesti kaua norutada. Kuigi võib ette tulla perioode, kus ma leian, et asjad on untsus ja olen teinud valesid valikuid. Olen negatiivses situatsioonis rohkem võitlejatüüp, aga hullumeelne reipus mind siiski ei iseloomusta. Mingi paine, konflikt või hõõrdumine peab olema, et kirjutama hakata.

Sinu esikkogu “Kurat õrnal lumel” algab putukateemalise tsükliga, nüüd oled jõudnud ahvideni. Kuhu edasi?

Ehk jõuan inimeseni välja. Aga praegu kirjutan Timo Steinerile lühiooperi libretot ja jõudsin hoopis elevantideni. Kuidas USAs 50ndatel nendega koledaid loomkatseid tehti, näiteks LSDd süstiti. Üks vaeseke pani koguni kõrvad pea alla. Aga kui 1871. aastal Preisi väed Pariisi piirasid, söödi linna jäänud tsirkuseelevandid lihtsalt ära.

Veel võiksin edaspidi kirjutada küborgidest, aga ka see võiks jääda muusikateatri valdkonda.

Ka kujudest ja skulptuuridest on su loomingus läbivalt juttu. Kui saaksid meie õnnetule Võidusambale uue kuju anda, milline see oleks?

Ta võiks olla teistpidi, hoopis Võiduauk. Fallose asemel vagiina.

Ristikujuline vagiina?

Ei, risti kuju pole üldse vajalik. Augu serv võiks olla kaetud graniidiga, sest see säilib meie tingimustes paremini kui näiteks marmor. Üks suur probleem ongi linnaruumi kujudega ärarisustamine. Olen oma skulptorist õele Kirkele teinud arvukalt ettepanekuid, mida selle lollaka korstnapühkija suhtes ette võtta. Aga ma ei tohi neid ideid enne välja rääkida, kõik peab tulema üllatusena.

Su esimeses kogus leidub lause: “Mulle meeldivad sellised veidi kannatanud mehed”. On su maitse muutunud?

No ikka meeldivad. Kui on juba liiga palju kannatanud, siis on vaja meditsiinilist sekkumist, minu tugi enam ei aitaks. Minu hoolitsusvajadus piirdub sellega, et kui mees on natuke kannatanud, siis mõnikord silitada ja öelda: “Ei ole midagi, mina aitan sind, mina olen ikka sinu poolt.”

On väidetud, et pärast “liiklusmärgi”-skandaali on sinu looming muutunud tahtlikult provokatiivsemaks ja jõrmimaks.

Hea, kui selline mulje jääb. Pärast niisugust juhtumit oleks väga halb, kui luuletaja tagasi tõmbub ja hakkab kõigile meelepäraseid tekste tootma. Aga tegelikult ma ei ole kirjutamisel rahulolematute retseptsiooni arvesse võtnud.

Millest sa kahekümne aasta pärast kirjutad?

Arvestades minu püsimatut loomust, olen võib-olla mõnda teise kultuurivaldkonda kaldunud. Äkki muutun vanas eas väga konjunktuurseks? Püüan seda vältida. Võib-olla hakkan kirjutama väga formalistlikku, maailmast võõrdumise luulet. Hülgan psühholoogilise realismi, lähtun vormiprintsiipidest, leiutan matemaatilisi meetodeid luuletamiseks.

Maarja Kangro

? Sündis 20. detsembril 1973 loovisikute pere esimese lapsena. Noorem õde Kirke on kunstnik (kujundanud ka mitu Maarja raamatut), veel noorem õde Anna-Magdaleena tõlkija.

? Lõpetas 1999 Tartu ülikooli inglise filoloogina ning läks seejärel Eesti Humanitaarülikooli magistrantuuri. Täiendas end 2002 Torino ja 2004 Rooma ülikoolis. Praegu EHI doktorant ja vabakutseline kirjanik.

? Raamatud: “Kurat õrnal lumel” (luulekogu, 2006), “Puuviljadraakon” (lasteraamat, 2006), “Tule mu koopasse, mateeria” (luulekogu, 2007), “Heureka” (2008, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia) ning “Ahvid ja solidaarsus” (novellid, 2010).

? Mitmekülgse tõlkijana on muu hulgas eestindanud Hans Magnus Enzensbergeri, Giorgio Agambeni, Kazuo Ishiguro, Andrea Zanzotto ja Bertolt Brechti loomingut.