“Tule mu koopasse, mateeria”
Eesti
Keele Sihtasutus, 2007. 92 lk.
Tere, Maarja! Lugesin Su raamatu
läbi ning adusin, et oled väga vastuvõtlik inimene. Sinu
värsid on nagu abstraktsed maalid, mida vaadates saab aimu kunstniku
ateljee suurusest ja selle asetusest ilmakaarte suhtes, laste
koolipäevast, toonasest ilmast, õhurõhust ja
tähtsamatest päevauudistest. See tähendab ka seda, et kui Sinu
luuletus on kirjutatud puhtast igavusest, on seda kohe tunda, ja see tunne
võib tulla lugejat segama. Kui Sinu värss on sündinud
konkreetsest, tugevast ja vahel ka positiivselt negatiivsest emotsioonist, on
ta ka ise tugev, heakordselt suisa vägagi. Nii need asjad luuletamise
juures käivadki.
Ah jaa – mõnel korral meenus Sinu
luulet lugedes tartumaine radikaalpoeet Pöörane Hirv (mitte Indrek
Hirv!), kes toodab luuletusesarnaseid vohameid, millest 90 protsendi
eemaldamisel jääks järele geniaalne haiku. Hakitud proosa on
ikkagi hakitud proosa. Mõnel korral tekkis ka Sinu raamatut lugedes
tahtmine kääride järele haarata või kasutada nn
Kivisildniku meetodit – piirduda sellega, mida annavad kokku luuletuse
esimesed ja viimased kaks rida. Proovi seda, saad vähemalt muheleda.
Kahjuks pean nentima, et ei oska Sinu raamatu avaluuletuses esitatud
küsimusele vastata. Ehk mõni teine lugeja, keda saab Su luulekogul
loodetavasti olema palju. On ju seal küllaga heas mõttes
iseluuletunud ja läbitunnetatud tekste. Ning, kui parafraseerida
Majakovskit – kui tähed trükitakse, järelikult on neid
kellelegi vaja. Hea raamat!