“Tule mu ­koopasse, mateeria”

Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 92 lk.


Tere, Maarja! Lugesin Su raamatu läbi ning adusin, et oled väga vastuvõtlik inimene. Sinu värsid on nagu abstraktsed maalid, mida vaadates saab aimu kunstniku ateljee suurusest ja selle asetusest ilmakaarte suhtes, laste koolipäevast, toonasest ilmast, õhurõhust ja tähtsamatest päevauudistest. See tähendab ka seda, et kui Sinu luuletus on kirjutatud puhtast igavusest, on seda kohe tunda, ja see tunne võib tulla lugejat segama. Kui Sinu värss on sündinud konkreetsest, tugevast ja vahel ka positiivselt negatiivsest emotsioonist, on ta ka ise tugev, heakordselt suisa vägagi. Nii need asjad luuletamise juures käivadki.


Ah jaa – mõnel korral meenus Sinu luulet lugedes tartumaine radikaalpoeet Pöörane Hirv (mitte Indrek Hirv!), kes toodab luuletusesarnaseid vohameid, millest 90 protsendi eemaldamisel jääks järele geniaalne haiku. Hakitud proosa on ikkagi hakitud proosa. Mõnel korral tekkis ka Sinu raamatut lugedes tahtmine kääride järele haarata või kasutada nn Kivisildniku meetodit – piirduda sellega, mida annavad kokku luuletuse esimesed ja viimased kaks rida. Proovi seda, saad vähemalt muheleda.


Kahjuks pean nentima, et ei oska Sinu raamatu avaluuletuses esitatud küsimusele vastata. Ehk mõni teine lugeja, keda saab Su luulekogul loodetavasti olema palju. On ju seal küllaga heas mõttes iseluuletunud ja läbitunnetatud tekste. Ning, kui parafraseerida Majakovskit – kui tähed trükitakse, järelikult on neid kellelegi vaja. Hea raamat!