Tema ning parima noore põlve tegija Monika Järgi töödega saab tutvuda ka Hop-galeriis 13. aprillini.

Riigikogus on aprilli keskpaigani avatud teie ühisnäitus Tiina Puhkaniga “Teine kohtumispaik”. Sinna enamik inimesi ei satu, mida selle väljapaneku iseloomustuseks võiksite öelda?

Tõsi, see on üsna valikulise publikuga näitusepaik, kuid näitus ise on koostatud valdavalt samadest töödest, mis olid väljas ka septembris-oktoobris Kastellaani maja galeriis. Too näitus oli menukas ja publikurohke ning seetõttu tehtigi meile ettepanek esineda ka Riigikogu näitusesaalis. Idee on kahe eri põlvkonda kuuluva kunstniku kokkusaamine mõtte- ja pildimaailmas. Eksponeerime nii suuri vaipu kui ka väikevaipu ja tekstiiliobjekte. Edastame mõlemad oma sõnumit üsna lihtsate igapäevaste emotsionaalselt hingestatud kujundite kaudu. Minule on omane suurem üldistatus, lopsakam pintslilöök; Tiina Puhkan on jälle hea detailitunnetaja.

Gobeläänid on oma töömahukuse tõttu ilmselt ka õige kallid, aga seda enam prestiižsed. Kes on teie tulihingelisemad austajad?

Olen gobeläänikunstiga tegelenud nii pikka aega, et “austajaid” on kogunenud seinast seina. Töid omandatakse ka riiklikeks kingitusteks: mu vaipu on kingitud ­Iisraeli, Islandi ja Tšehhi presidendile ja Ülemaailmsele Põllumajandus- ja Toitlustusorganisatsioonile FAO. Hulk vaipu on muidugi muuseumides, Eesti ühiskondlikes hoonetes: ministeeriumides, koolides, kirikutes. Julgen väita, et vaatamata töömahukusele on gobeläänvaibad hinna poolest siiski kättesaadavad ka tavakodanikele. Minu vaipu on üsna paljude kodude seintel – nii Eestis kui ka mujal maailmas: Soomes, Rootsis, Belgias, USAs, Itaalias. Need inimesed on väga erinevad: on nii keskealisi kui vanemaid, jõukamaid ja vähem jõukaid. Reeglina on nad ikka kunstilembelised inimesed, kelle kodudes on ka maale, graafikat, skulptuuri, keraamikat.

Kas teie töid hetkel ka avalikus ruumis ripub?

Üsna palju! Vaip võib lisaks oma sisule toimida ka ruumikujundusliku elemendina, täita ruumis akustilisi ülesandeid. Selle kinnituseks võib tuua kolme suurt vaipa Akadeemia NORD ringauditooriumis ja aulas; Põllumajandusministeeriumis, mitme maakonna perekonnaseisuametis.

Gobeläänide õitsenguaegadest erinevalt teete hiiglaslike seinavaipade asemel hoopis minitekstiile, kas see on praegu adekvaatsem vorm?

Nii võimsate mõõtudega gobelääniseeriaid kui vanadel aegadel tänapäeval enam muidugi ei tehta, aga ei saa sugugi öelda, et minagi piirduks praegu vaid miniformaadiga. Reeglina teen ikka üsna suuri vaipu ning võin ka öelda, et olen oma suure kogemuse tõttu üpris produktiivne – teen aastas oma kaks-kolm vaipa. Miniformaat on väga hea uue idee katsetamiseks – võib rahulikult riskida ja enamasti näeb tulemus sestap hästi värske välja.

Ja miks ikkagi gobelään ja mitte maarahvalikumalt tikitud kätised või saanitekk?

Olen alati armastanud maalimist ja maalilisust. Gobeläänpõime tehnika on sobivaim viis ühendada see armastus erilise näpuosavuse ja materjalitunnetusega.

Millised vaibad on praegu käsil?

Tegelen praegu ühe kolmest-neljast vaibast koosneva väikese seeria kavandamisega. Gobeläänikunstis peab kavand olema hästi läbi mõeldud – see tehnika ei luba ju midagi kudumise käigus muuta.