MAAst ja ILMast
Reedel õhtul esinesid Vanemuises MAAjaILMa suurimad staarid, Yat-Kha Tõvast ja Motion Trio Poolast.
Viimane kujutas endast kolme meest akustilistel akordionitel. Nende pillidega tekitati siis kõik helid, kui peoga vasta mikrofoni kopsimine ühes tantsuloos ja mõni kraaksatus ühes teises välja arvata. Me kõik… ei, mitte päris nii… osad meist on tuttavad akordioni-shamaan Kimmo Pohjose muusikaga - see meenutab veidi Motion Triot, olles siiski eksperimentaalsem, loostruktuuri üleujutav/lõhkuv ning mitte nii eranditult akordionile orienteeritud. Kõige selgem sarnasus nende kahe vahel on akordioni “ebatraditsioonilises” (kuid nagu juba öeldud, mõneti erinevas) kasutamises. Motion Trio muusikuid on kolm, see saatuslik tööjaotus annab ette ka rollid (vähemalt kõrge/madala ja rütmi/soolo lõikes) ning viimastest tulenevad zhanri ja filigraansuse nõuded. Ettekantud palad olid kõik kas mõne stiili (nt tango, etno, techno, jazz) või vähemalt “normaalse loo” ülesehituse nõudeid järgivad (mõistlik pikkus, intro, arendus, kulminatsioon, puänt jms). Huvitavamad näisid lood, mis olid eripärasemate helide, kuid vaoshoitumate soolodega, tihti ka mõnel assotsiatsiooniderikkal teemal - nt “Kollane Trabant”, “UFO”, “Rong”, “Tähed”, “Game Over” või eelmainitud technolugu, kus üks muusikutest ei pidanud paljuks pihuga vasta mikrofoni “trummi” lüüa. Need lood tekitasid siis temaatilisi heli-, kõla- ja kultuurikonteksti-spetsiifilisi seoseid (kultuurikontekst näeb meil teadupärast ette “tähtede” seondumist analoogsündi-tilinaga, “UFO” seotust kumina, bassi, müra vms “eksperimentaalsega” jne). Kontserdi üks iseloomulikke aspekte oli ka see, kuidas ainult akordioniga erinevaid instrumente (trumme, basskitarri, pasunaid jm) “järele tehti”.
Tõva rockansambel Yat-Kha on korra juba Viljandi Folgil esinenud. Rock kõlab nende esituses umbes nagu oma subversiivsuse ja pohhuismi minetanud Birthday Party (ansambel, mis Nick Cave’i kuulsaks tegi), Cave’i asendamas Albert Kuvezini kurgulaul. Kurgulaulust selle erinevates vormides on eestlastele parima olemasoleva ülevaate andnud Tõva rahvamuusika ansambel Huun-Huur-Tu, mille kõla- ja kõrgusregister on Kuvezini omast muidugi võrreldamatult avaram. Yat-Kha laulja platseerub kuhugi nimetatud registri madalamasse, ühtlasse ossa (kuid mitte ka kõige madalamasse, kuna Kuvezin artikuleerib oma laule inglise keeles). Tegemist on aeglasepoolse rokiga, mida esitab minimalistlik (kuid väga huvitava välimusega) koosseis: laulja, tuvalane Kuvezin kitarril, “tundmatu neeger” Scipio bassil ja naiste erilise silmarõõmuna oma kuulsa nimekaimuga äravahetamiseni sarnane “mr Rasputin” (Zhenja Tkatshov) trummidel. Hoogu nende esinemises on, kuid kasuks oleks tulnud mõnede zhanrisiseste traditsioonide järjekindlam purustamine, mida rokilt alati (ja tänapäeval ju eriti) oodatakse. Praegusel kujul toimetasid seda peaaegu ainult Kuvezini kurgulaul ja ansambli huvitav look ja koosseis (aga ega uusimad rockstaaridki eriti millegi sügavamaga üllatada suuda). Originaalne on toimiv, tahtsin öelda originaalne ja toimiv, aga teeb sama välja, oli Yat-Kha muidugi vaieldamatult. Kuid rocki “radikaalses” kontekstis (mõtlen siin muidugi rocki, mis mind võiks huvitada) näis see originaalsus võibolla liiga kaalutletud ja enesestmõistetav.
