Magus, hapu, naiivne ja tõsine. Veneetsia arhitektuuribiennaal

Karin Paulus peab Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali teemat “Ühine arvamus” nii üldiseks, et siia alla mahub ükskõik mis.

Arhitektuurimaailma hetkeseisu kuvav Veneetsia arhitektuuribiennaal on ikka kõike korraga: üllatav, trafaretne, piinlik, inspireeriv, tuttavlik, meeldejääv. Kindla peale väljaminekuna on palju pinda antud kuulsustele, nagu Zaha Hadid, Herzog & de Meuron või OMA. Näitusemajades Arsenale ja Giardini kõigub tase aga seinast seina ning rahvuslikes paviljonides on tunda enam kuraatorite isikupära.

Paistab, et teema “Ühine arvamus” (“Common Ground”) on nii üldine, et sellest lähtudes võib esitada ükskõik mida. Nii saab Venemaa paviljonis piiluakudest kiigata salastatud tehnoloogiaga tegelevate suletud linnade argiarhitektuuri. Teisalt pakutakse planetaariumina mõjuvas saalis skaneerimiseks neoreader-koode, mille taga avanevad uued tehnitsistlikud projektid. Wolfgang Tschapelleri nägemuses hulbivad Austria paviljonis erinevaid identiteete kujutavad digitaalsed figuurid metafüüsilises lohutus tühjuses. Kogu selle kõrgtehnoloogilisuse kõrval on aga näitusel ka omajagu “uut siirust” ehk siis masinate asemel oma kätega tellistest ehitamist; lihtsakoelist islami üle uhkuse tundmist (Egiptus) või maaviljelusest võõrandunud linnavurlede poolt avastatud taimede võlu naeruväärset demonstreerimist.