Mahe neuroosikokteil
“Melinda & Melinda” on lihtsa ja vanamoodsa algideega, näidates kuidas sama lugu saab lahendada draama või komöödiana. Kunst teatavasti mängib auditooriumi reaalsustunnetusega, mitmeks jaotatud struktuur annab Allenile ideaalse võimaluse kasutada oma armastatud mitme reaalsuse võtet (raamjutustus, millest kasvavad välja draama ja komöödia).
Õnneks on filmi sündmustik ja dialoog nii intensiivne, et esiplaanil pole struktuur, vaid lugu. Paralleelselt kulgevate liinide sündmused pole identsed, neid ühendab tegelastest vaid Radha Mitchelli mängitud Melinda. Kuigi WA näitab lugu kahes võtmes, ei lase režissöör tegelikult vaatajal hetkekski unustada, et nalja ja kurbust ei anna üksteisest lahutada. Allen on oma olemuselt ikkagi pessimist, kes näeb traagilises maailmas aeg-ajalt naljakaid hetki, mitte vastupidi (ta ütles isegi kuskil intervjuus, et tema jaoks ei ole klaas kunagi pooltühi ega pooltäis, vaid absoluutselt alati täiesti tühi).
See film annab pooltele smartass kriitikutele võimaluse kohe sõnasabast (filmisabast?) kinni hakata ja kahes osas retsensioone vusserdada – esimene pool lõbus-kiitev ning “vanast heast” ja “tüüpilisest” rääkiv, ja teine pool, mis tõendab et WA hakkab vanaks jääma, nali on tüütu ja esialgne sära on kadunud. Et oma asi, kas näed head või halba.
Traagiline Melinda (lokkis juustega) vajub ootamatult sisse Laureli (filmi parima rolli teinud näitlejanna Chloë Sevigny) ja tema abikaasa Lee (Jonny Lee Miller) korteris toimuvale õhtusöögile, nõudes linnaseviskit, kaasas murdev koorem, mis koosneb õnnetust armuloost, lahutusest, enesetapukatsest jne.
Koomiline Melinda (sirgete juustega) elab töötu näitleja Hobie (Will Ferrell) ja indie-režissööri Susani (Amanda Peet) majas, kukub samuti sisse õhtusöögile. Komöödias armub Hobie Melindasse, draamas saavad temast ja ta sõbrannast Laurelist rivaalid romantilise klaverimängija pärast (muide, kaks mustanahalist ühes Alleni filmis – ennenägematu!).
WA paneb puzzle kokku läbi suhtlemise ja armastuse naljakate ning mitte-nii-naljakate tükikeste, mille ühenduslüliks on Melinda katkine rabe isiksus. Draama muutub kohati naljakaks ja komöödia tõsiseks. Aga kuna WA on sedavõrd intelligentne ja osav, ei muutu lugu kordagi liiga selgeks ega ennast tõsiselt võtvaks. Motiivid kummastki liinist põimuvad omavahel, pakkudes segunedes elegantse maheda neuroosikokteili, Alleni viimaste aastate parima filmi.
Siinkohal õiendada, et “Melinda & Melinda” ei paku midagi uut, on mõttetu – WA on omaette žanr ja tema filmid on mõnes mõttes kokku üks hiigelpikk monoloog. Sarja järgmine osa on juba järelproduktsioonis ja loodetavasti jõuab rahutu hingega vanamees neid enne surma veel võimalikult palju valmis vuhkida.
Alleni jahmunud ilme, vehklevad, peast kinni krahmavad käed, väike sooniline keha ja sarvraamidega prillid on minu jaoks paanika, ärevushäirete ja ebakindla käitumise käsiraamat. Kui isegi tavalised inimesed, kes on kobedates kogustes WA filme vaadanud, kasutavad pingesituatsioonis ebateadlikult tema žeste ja artikulatsiooni, siis pole mõtet temaga kaks kuud võtetel koos higistavatele näitlejatele sama pattu ette heita. Ei saa midagi parata, et (mehed rohkem naised vähem) teda peegeldavad - ta kirjutab ja lavastab ennast karakteritesse sisse ja kui see vaatajale närvidele käib, on see vaataja probleem. Eriti teravalt kopeerib “Melindas” Allenit Will Ferrell, kahjuks ei saanud mingi kindlustusjama pärast seda rolli esialgne kandidaat Robert Downey jr.
See on klassikaliselt ebatänuväärne roll “mida oleks pidanud Allen ise mängima”, aga Ferrell ühendab oma slapstick-oskused närvilise tundlikkusega päris huvitavalt. Kui jõukas hambaarst küsib Hobie’lt millega ta ennast vormis hoiab, vastab mees: “Lauamängude ja paanikahoogudega” – kuidas on üldse võimalik seda mitte woodyallenlikult öelda?
PS Lõpetuseks tuleks lisada, et mul õnnestus “Melindat & Melindat” vaadata vanameistri teost väärivates tingimustes. Nimelt oli ainus võimalus seda möödunud nädalal näha Beebihommikul, Coca-Cola Plaza üritusel, kus kahes saalis on emad beebidega – filmi ajal kostab imikukisa, siin-seal välguvad tissid ja kakased mähkmed, suuremad pätid juba roomavad mööda treppe ja loobivad üksteist platsmassist kuubikutega. Olin seal ainuke ilma imikuta kodanik, vagur ja ehmunud. Üks filmi teemadest oli seks rasedatega. Küsimus: “Kuidas on raseda naisega magada, mulle tundub see väga erutav mõte?”. Vastus: “Kas sa oled kunagi mõnele ebaõnnestunud kaalujälgijale taha keeranud. Täpselt sama.” Selle peale naeris saalis kaks inimest: nukra olekuga habetunud üksikisa ja kahe hambaga metsistund olekuga kaheksakuune kiljuv plika.
“Melinda & Melinda”
USA 2004.
Tallinnas Coca-Cola Plazas alates 22. aprillist.
