Kuus-seitse aastat tagasi jalutasin ma plaadikotiga ühele festivaliplatsile keset Eestit. See oli kinnine festival kesk loodust – avalikku reklaami ei tehtud, peole pääsesid vaid ette registreerides ja pileti ära ostes.

Esimese poole tunniga olid mul silmad ja põsed imestusest punnis. Ma ei olnud kunagi varem näinud Eestis sedavõrd suurel maalapil sedavõrd palju inimesi nii totaalselt vabalt võtmas. Vilgas ja alati mitte kõige seaduskuulekam elu käis igas nurgas – telkides, kämpingutes, jõe peal, söögiplatsil, padrikus ja tillukesel laululaval. Ja muusika mängis ja mängis ja mängis. Vaheldumisi DJd ja ansamblid. Esimese “õhtu” viimased esinejad – peotäis aktiivseid DJsid – alustasid hommikul kell kuus. Ja miksisid, skrätsisid, tegid trikke, volüüm raevukalt põhjas, kuni järgmise päeva esimese kontsertbändini. Kui bänd lõpuks peale läks, kell kolm päeval,roomasid end tühjaks mänginud DJd puldist mõne meetri kaugusele murulapile ja varisesid sinnasamma magama. Kõige vastupidavam inimene sel kogunemisel oli helimees – tema alustas tööga reede õhtul ja lõpetas pühapäeva päeval. Tegi vahepeal pingi all veerandtunnise jõu-uinaku või kastis end lähedalolevasse ojja ja valvas heebleid edasi.
See festival toimus siis juba mitmendat suve. Ja oli ennekõike mõeldud just sõpradele, tutvuskonnale, muusikalistele mõttekaaslastele. Selliseid kinniseid festivale toimub Eestis igal suvel. Mõned, mis endast meedias üldse rääkida ei luba. Mõned, mis endast siiski teada annavad, kuid kuhu pääseb vaid eelregistreerides – juhuslik uudishimulik värava peal piletit osta ei saa.


Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: