erakogu
Minu kursusekaaslane Mai Loog elab juba 12 aastat Tais Bangkokis ja on oma kinnitust mööda väga õnnelik. Sellest õnnest Mai raamat räägibki. Peab tunnistama, et Eesti kirjanduses on haruldased raamatud, milles pika ilu peale pill ei tulegi. Egotsentriline erootika ja alkoholiküllane lõbujanu ei jää mitte üksnes karistamata, vaid saab pärjatud veel suurema lõbuga – olgu või tasuta nädalalõpupakettide kujul mõnes luksuskuurordis sooja vee ääres.


Seda teab eesti filoloog ja filosoofiadoktor Mai isegi ja tema raamatu õpetusiva võikski olla juhatus õnnelikule nautlevale eluviisile. 46selt valiti Mai esimest korda Õhtu Kuumimaks Tüdrukuks ja selleks on ta jäänud. Raamat kirjeldabki valdavalt neid möllamisi, mida Mai ja tema sõbranna Eve, enamasti jänkukõrvad peas ja bikiinid seljas, Bangkoki basseinide ­ääres korda saadavad. Paistab, et ühiskondlik janu nende kaksiktornideks kutsutavate eesti ilutaride järele on meeletu, aga ei leia vist siiski kustutust. Mai võitleb jänkukõrvadega naise õiguse eest esineda seksuaalobjektina, väites, et seksuaalsubjekt on ta niikuinii, tema on ju see, kes juhatab mängu.


Niisiis midagi värsket Eesti kirjanduses. Aga et kirjasõna ei ole just meelelõbude vahendamiseks vahetuim meedium, on ta viimastel aastatel teinud erootilisi muusikavideosid, mis Youtube’ist Mangomai (mango on Tais erootikasümbol) nime alt leitavad, mõned küll alla 18 keelatud.


*

Lõpetad oma raamatu tõdemusega, et oled olnud Tais väga õnnelik. Kuidas sa ikkagi seletad kodust kaugel elamise fenomeni? Kas kliima ja eksootika korvavad maha jäänud sotsiaalseid suhteid?


Eestis oli mu elu alati väga tore. Mul oli ilus lapsepõlv, on siiani ühtehoidev ja toetav perekond, palju häid sõpru ja hea tütar. Kuigi ma olen alati arvanud, et suudan üksi elada, on asjade käik mulle vastupidist näidanud. Kui tütar Moi hakkas 1997. aastal Ameerikasse lahkuma, et seal õpinguid jätkata, tundsin, et ma ei saa, ei või jääda üksi koju. Siis oleksin vist küll õnnetu olnud. Valisin seikluse ja õnnelik olemise. Uued muljed, uued olukorrad, ja tõepoolest, siinne eksootika pumpas mu kohe uut energiat täis. Aga peresuhteid ei asenda muidugi miski. Samas on mul ääretu õnn olnud tutvuda siin kahe eestlannaga, kellest said mu parimad sõbrad ja mõttekaaslased.


Kuivõrd oluline on sulle kodust eemal elamise vabadus ja anonüümsus (kuigi viimast sul sinu populaarsuse järgi otsustades vist nii väga polegi)?


Sellise expat’i (välismaalane – Toim.) elu võlu on jah kodumaa sotsiaalse surve puudumises.


Kuigi expat’ide seltskond ise on nagu konnatiik, täis eelarvamusi ja kuulujutte. Olen siin pidevalt tegelenud tõestamisega, et “eestlane olla on uhke ja hää”. Üldiselt on nüüdseks siinne expat’ide ringkond mind tundma ja teadma hakanud ning sellega on kaasnenud respekt.


Sinu raamat koosneb eeskätt pidude kirjeldamisest. Selline elustiil on ilmselt üsna erinev ajast, kui sa KKIs eesti keele teadust tegid.

Oh, ma küll ei usu, et keegi saaks mind süüdistada väheses lõbujanus või nigelas peopidamises mis iganes elu ajavahemikul, kui ehk last kandes ja väikese Moiga kodus olles välja arvata. Mulle meeldib tantsida, mulle meeldivad ilusad ja silmatorkavad riided, mulle meeldib tähelepanu ja flirt! Mu kunagised kolleegid Eesti Keele Instituudist kindlasti mäletavad, kuidas ma ülev al arvutuslingvistika toas koosolekute ajal mustale sametist minikleidile kuldseid liiliaid peale tikkisin. Sellest kleidist tuli rahvusvahelise foneetikateaduste kongressi lõpupeo menuhitt! Mu elustiil on kogu aeg olnud sära tegev ja sest rõõmu tundev, kui olud seda muidugi vähegi on võimaldanud.


Tegin hiljuti autobiograafilise avastuse: erootika-aura on minuga kogu aeg kaasas käinud, vahet pole, mis elusfääris ja kuidas end teostanud olen. Mu olemus on kumanud läbi ja kippunud varjutama. Seega, milleks võidelda, milleks end maha suruda, parem lasta oma andel särada! Näiteks olin juba keskkoolis õpilaste klubi Regulus kuninganna; noorteadlasena Turus läänemeresoome keelte konverentsil ettekannet pidades oli mu hüüdnimi Barbie (mul olid niiiii ilusad liibuvad kostüümid ja vahvad valged vahvellokid, ehhee); kui kaitsesin Tamperes doktorikraadi, siis kõik Soome ajalehed noppisid uudise minust üles ja lisasid ka pildi, kus taas peeti vajalikuks märkida, et “seksikas mustast pitsist minikleidis pikkade blondide juustega eestlannast doktor”. Tegelikult olin ma vist Eestis esimene, kes Vene võimu lahkudes kaitses Läänes doktorikraadi. Kohatu pole siinjuures märkida, et osaliselt oli erootika ka mu doktoritöö aineses sees. Jah, slängisõnades on erootikal suur osatähtsus, kuid mu väitekirja teine pool oli kõnekeelest. Seal kasutasin nimelt 1980. aastate lõpul kioskeid vallutanud erootilisi kalendreid piltmaterjalina õpilaste kõnekeelt lindistades. See semantiline külg jäi kahjuks mu keelekasutusele fokuseeritud tööst välja, aga midagi õppisin ma ise neist tulemustest.


Erootilisele stiimulile reageerivad tüdrukud ja poisid erinevalt, nende verbaalne tagasiside pole sarnane.


Nii et ma käin lihtsalt oma rada. Teostan end, nagu suudan ja tahan, ning olen aktsepteerinud, et erootika on osa sellest.


Teadusjanusele noorusele on järgnenud lõbujanune keskiga. Kas see on asjade loomulik käik?

Kalev, kui sa ütled “keskiga”, siis kõlab see nagu “pidalitõbi”. Et mul tuleb peaaegu selline süütunne ja ärevus, et oh, mul on ju see viga, see tõbi, oh jah, olen “keskeas”, andke palun andeks, et tahtsin ka inimeste seas kepsu lüüa. Ja kohe ongi surve, et nii, nüüd ole keskeas, mine sinna tara sisse ja ära sealt välja enam tule. Ma ei ole aru saanud, kunas ma sinna tarastatud ruumi pidin minema, ma vist magasin selle momendi maha. Võib-olla on mul peas mingi viga (ma itsitan ise momendil), aga ma tunnen end hästi, tervena, ja pidalitõbe mul ka pole.


Kas olla 48selt baari kuumim tüdruk on võit aja üle? Kas see ongi õnn?

Vigade parandusena, olin 46aastane, kui mind valiti korra Bed Supperclubis “õhtu kuumimaks tüdrukuks” ning ma sain auhinnaks tasuta reisi luksuskuurordisse Lanta saarel. Ega ma selle üle õnnetu küll pole olnud! Tehke järele! Mulle autasu määrajad ei teadnud muidugi mu vanust.


Selle eaga on üldse naljakas asi. Olen teinud ses asjas “põllutööd” (field­work = andmete kogumine elust). Kui oma esimese veebilehe Myspace’is tegin, sain palju kirju, mille sisu oli üldiselt sama: “Kas sul on trükiviga vanusega? Sa pole ju nii vana? On need sinu pildid?”


Otsustasin enne “Mango Maideni” esmakordset jutt-haaval ülespanemist oma vanust seal lehel kümme aastat nooremaks teha, kuna hakkasin raamatu visuaalseks näoks. Iga juttu saatis mõni mu värske pilt ja kõik oli hästi, kuni mu “Mai” tegelaskuju Myspace&am p;rs quo;is sai 37aastaseks. Siis hakkas tulema sekka vihakirju – Kanada teismeliselt tüdrukult näiteks: “Sa oled nii vana ja kole, aga kindlasti meeldid India meestele!” Või budismiga tutvuvalt expat’ilt Tais “Sa oled vananev valge tüdruk, kes püüab Tai tüdrukutega siin võistelda”.


Muutsin oma vanuse 100aastaseks, ja jälle rikuti mu tuju! Nüüd hakkas Myspace mulle postitama reklaame põiepidamatuse mähkmete kohta! Tegin selle “Mai” tegelaskuju seejärel 14 aastat nooremaks. Momendil on ta siis 34aastane ja kõik on taas mu piltide ja videotega ja “Maiga” rahul. Õnneks Myspace’i muusikalehel seda vaikimisi vanuse panekut pole, seal see peavalu puudub.


Mis õigupoolest takistaks sind Eestis olemast selline bravuuritar?


Et kui ma elaks praegu Eestis, siis kas ma oleksin bravuuritar? Olen aru saanud, et bravuuritar on uus naiste elukutse nende väljavalitute seas, kellel on ühiskonnas õigus olla vabalt ja vallatult, süümepiinadeta seksikas, sest nad saavad selle eest palka ja tasu. Need traditsioonilised on siis modellid, näitlejannad, lauljannad, tantsijannad ja prostituudid. Mina teen oma asja oma meelelahutuseks ning oma ideedele maailmas kasvupinna tekitamiseks, ma pole veel selle eest tasu saanud, kui ehk “Minu Tai” honorar välja arvata. Mõnes mõttes oleks vabastav olla ala professionaal, siis ehk oleks süüdistavat näpuviibutamist rahvalt vähem. Samas, ega Madonna ja Anu Saagim pole pääsenud eateemalisest mõnitamisest. Ikka on mõne arvates neil vaja eakohaselt käituma ehk oma “pidalitõbe” tunnistama hakata.


Aga kui ma hakkaksin professionaalseks meelelahutajaks, siis ma taganeksin oma ideest. Minu idee on ju see, et kõik naised, k õ i k , peavad saama olla seksikad, võrgutavad ning naiselikult erootilised... kui nad seda tahavad. Ning neil peaks olema see õigus ja vabadus ilma hirmuta, et neid mõistetakse hukka või häbistatakse. Olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või ei.


Millisena kujutled oma tulevikku? Kas see jääbki seotuks Tai ja sealse glamuurieluga? Kas jäädki seksikaks jänkuks? On see rollimäng?


Jänkuperioodi lõpp koputab mu uksele. Aga ma loodan, et mul on mõttekaaslasi, kes tõrvikut edasi kannavad. Näen vaimusilmas sellist häppeningi: lõunatunni saabudes tõmbavad sajad ja tuhanded tüdrukud oma kirjutuslaua sahtlitest või käekottidest välja jänkukõrvad, panevad need pähe ja lähevad kõik koos suure jänkujõena välja tänavale. Nad avaldavad meelt, nad nõuavad õigust olla jänkutüdruk – vaba, seksikas, võrgutav ja vallatu – ilma represseerimist kartmata. Ma kujutan ette, et see juhtub. See on tulevik. Mu tulevik nii Tais kui ka kusagil mujal.


Vaatamata su teost läbivale seksuaalsele üleväärsustundele kurdad, et Tais pole normaalseid mehi. Miks on see asi nii lootuseta?


Jama! Olen kohanud siin vägagi väärtuslikke mehi. Bangkok on ikkagi maailma üks metropolidest, siin näeb ja kohtab keda kõike. Ja on naiivne arvata, et ma oma tegelikust elust tõesti siis raamatus detailselt teada annan. Ma ikka komponeerisin teemasid, mida kajastada.


See minu ja Eve vingumine “normaalsete meeste vähesuse” teemal Maikuu peatükis oli rohkem nagu uute tegelaste ehk siis Mõhu ja Tölpa sissetuleku ettevalmistus. Aga “seksuaalne üleväärsustunne” – huvitav ter min, Kalev. Kas see sisaldab hinnangut, nagu mulle tundub? Et pean end seksis aaria­laseks? See ajab mind naerma! Tegelikult on mu põhiidee tõdemus, et naised peaksid end tundma sekssubjektidena. Ka siis, kui mehed neid imetlevad, võtavad või jätavad. Subjektiks ja objektiks olemine vahelduvad nii meestel kui naistel, ilma et kumbki oma subjektsust seejuures päriselt kaotaks. Mehe poolt imetletud naine ei muutu lauaks või tassiks või rahatäheks, ta on ikka naine, kes oma võludest teadlik.


Mida sa ütled inimestele, kes näevad sinu sealses elustiilis (post)­kolonialistlikku suhtumist – teatavat põlisrahva alavääristamist?


Ma ütlen neile inimestele, et see näge­mus elab vaid nende peas. Tailased pole iial olnud koloniseeritud, nad on väga uhke rahvas, kel pole alaväärsuskompleksi. Nad teavad, kes nad on, ja peavad endast lugu. Mina naudin ka tailaste lugupidamist ja armastust. Neile meeldib mu elustiil: olen iseseisev, töökas, puhas, kõigiga lahke ning sõbralik naine, kes oskab ka lõbutseda.


Kas sul on ka mingeid eeskujusid oma muusika ja videote tegemiseks? Kuidas sellise vormi leidsid? Kas sinu tuttavad, kelle stuudiot sa kasutasid, on kohalikus mastaabis ka mingid tegijad?


Ei ole eeskujusid, see on minu eneseväljendus, põhjaks ikkagi mu lugude muusika ja sõnad ning kandvaks jooneks mu ideed. Mul on muuseas korralik Pallase koolkonna kunstiharidus Tartu Laste Kunstikoolist, pluss olen mänginud kahes Tallinnfilmis ning nüüd analüüsin tööna telereklaame. Mu muusikutest sõbrad nii Bangkokis kui ka Berliinis on jah oma muusikaringkondades tuntud ja hinnatud professionaalid. Maailm on täis häid muusikuid, vaid vähestel õnnestub Parnassile jõuda.


Haritud ja andeka inimesena tead kindlasti päris hästi, mida peetakse Eestis kirjanduslikuks või muusikaliseks eneseteostuseks. Kas su videod on kunst või midagi muud?


Mammutikütt joonistas koopaseinale mammuti ja nüüd peetakse seda ürg­aja kunstiks. Eestis on siis, jah, lihtne elu, kui on teada, mis on kunst ja mis on kirjandus. Mis mul siia ikka enam lisada on.


Aga mu videod... need on tõesti midagi muud (ma naeratan seejuures). Keegi ei oska neid klassifitseerida, need ajavad segadusse, need ärgitavad ja äratavad. Mõnel inimesel purskuvad valla ta hästi maha surutud tungid ning ta hakkab kui tindikala mustama, mõni tõmbub vaikseks ja naudib, mõni on lummatud. Puudutamata pole vist keegi jäänud – nii palju, kui ma olen tagasisidest aru saanud.


Mulle endale oli nende tegemine ideest kuni stseenide lõikamiseni mu oma meelelahutus. Mul on hea meel, kui need lahutavad ka vaataja meelt. Üks asi on veider, et erootiline toon, isegi kui asi on positiivne, kutsub esile mõnikord negatiivse vastukaja. Aga ega iga tindikala sisse ei näe, et mis probleemid tal on.


Miks sa üritad läbi lüüa ingliskeelses kirjandusilmas – mis näib üsna lootuseta – selle asemel, et katsuda eesti keeles?


“Mango Maideni” kirjutasin ajal, mil ma olin oma tundeid ja mõtteid juba üle seitsme aasta vaid inglise keeles edastanud. See oli ainus mõeldav meedium. Juhtus aga nii, et kohe seejärel, s.o siis aastal 2005, asusin koos sõbranna ­Karin Deaniga kirjutama raamatut “Tai – naeratuste maa” – eesti keeles – ning samal ajal kolis mu korterikaaslaseks Eve Nurme, see teine jänkutüdruk, kellega koos arutasime elu ja asju – eesti keeles –, kuni möödunud novembrini, mil ma Bangkokki taas üksi jäin. “Mango ­Maide n” on oma aja märk, ta on perfektne mu erootiliste emotsioonide ja maailmavaate peegel aastal 2005, ja just inglise keeles. Ta sündis nii. Ma loodan, et ta avaneb kunagi maailmale.


Kas su raamatul on ka mingeid ideoloogilisi eesmärke? Mida katsud Eesti rahvale õpetada? Mida me võiksime sinu kogemusest õppida?


Oeh. Ei jaksa kõike puust ja punaseks ka ette teha. Tahaks, et mõni teine nüüd loeks mu ideed sealt välja ja sõnastaks need uuesti, omamoodi. Aga kui ühtki kandvat mõtet ei näi lugeja jaoks kooruvat, siis ma loodan, et vähemalt nautis ta mu kirjeldusi ja seiklusi. Et mu raamat lahutas tal meelt.


Mida mõtles Tammsaare lausega “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”?


Nüüd on mul küll hea meel, et ma pole õpilane. Teiseks olen rõõmus, et ma pole kirjandusõpetaja. Jäägu see nende interpreteerida. Mina ütlen, et tee tööd, siis tuleb t ö ö.


Armasta, siis tuleb a r m a s t u s. Ole õnnelik, siis tuleb õ n n. Ei ole siin mingit meelevaldset kategooriate vahetamist!


Mis on su järgmine loometeos, millest me kuuleme?


“Mango Maiden” lõpuks välja antud!
Naisfiloloogi tee erootilisele ­enesemääramisele

Tartu Noorte Autorite Koondise kasvandik Mai kirjutab hästi. “Taevas oli kriiskavalt sinine, päike peegeldus armutult säravvalgelt marmorplatsilt, astusin oma kõrgetel kontstel veidi õõtsuva sammuga, juuksed tuules lehvimas, kreemid, kergelt sädelevad teksad jalas, türkiissinise Bebe topi all rütmikalt kerkivad rinnad, käe otsas mitu nelinurkset paberist ostukotti, Gucci päikeseprillid ees. Nägin end vaimusilmas; noh klišee, kuid mitte veel karikatuur. Üle palava platsi liikus mulle kuubede sahisedes vastu must pingviiniparv. Naistel silme ees vaid pilu, neid saatvatel meestel seljas tavalised suveriided. Järsku jäi üks mees seisma ja kattis peopesaga oma teismelise poja silmad. Mu näos ei liikunud ükski lihas” (lk 200).

Mai seksuaalne üleväärsustunne on lõbus ja võidukas, ta on õppinud Tais mitte muretsema, kui asjad kohe nii ei lähe nagu loodetud. Vahel vaatab ta ennast ka lõbusa irooniaga kõrvalt, ärevalt piiksuva baarijänkuna, kui seis segaseks kisub.

Ühesõnaga – üdini elujaatav raamat, teejuht tõeliste rõõmude juurde, mida pakub fiosoofiadoktorile võimalus terve päev veesõda pidada või jänkukõrvadega ringi hüpelda.

Ah jaa, Taist ja selle oludest on ka natuke juttu.

Kui minuni jõudsid esimesed jänkupildid Maist, hakkas mul temast kahju. Pärast tema raamatu lugemist mõtlen: jedem das Seine. Varsti hakkab mul endast kahju.

Kalev Kesküla
Lo-fi öömuusika

;Ma ei tea Taimaa muusikast kärbsemustagi. Seega ei oska ma paigutada;filoloog Mai Loogi projekti Mango Mai muusikat Tai muusikatoodangu;pügalate kohaselt. Miski aga minus kinnitab, et enda lõbuks – ja;youtube’i ning myspace’i kaudu kogu maailma rõõmuks – valmistatud;tantsumuusika (+ videod) ei kuulu Taimaal parasjagu valitsevasse;moemuusika põhi- või põrandaalusesse voolu. Mango Mai kostukse;tegutsevat suveräänselt.

;Seda öelnuna ja lisades, et Mango Mai produtsendid on helikunsti;lisanud küllaga ka orientaalseid elemente, tuleb tunnistada, et;olemuselt on tegu rahvusvahelise muusikaga.

;Sugestiivsel toonil eteldud seksuaalsele avanemisele kutsuvad fraasid,;taustaks transsi viimise nimel töötavad monotoonselt rutjuv rütm ja;meelierutavad saundid – need on klubimuusika aegumatud võtted, ning;endiselt kuumad. Traditsiooni alguseks vahest diskomuusika;superprodutsendi Giorgio Moroderi tööd koos Donna Summeriga 70ndatel,;mille erootiliseks pop-eeskujuks sobiks Serge Gainsbourg’i ja Jane;Birkini duett “Je t’aime ... moi non plus”, kogu naisterahva orgasme;teesklevate häälitsuste ilus. Tänapäeval on levinum küll komme edastada;pornograafilisi sõnumeid agressiivsemalt ja ähvardavalt, femme;fatale-seisukohalt, Mango Mai on läinud aga vastandlikku – meelitavat;ja kelmikat kaisujänese-teed.

;Mango Mai palad “Forbidden Fruits”, “Bunny Girl”, “Funky Mango”,;“Habibi Lover” (video alla 18 keelatud), “Blue ­Bubbles” (viisikest;teeb siin täiesti hämmastav kõlavõte – vedeliku mulin kurgus!) ja kõik;teised on helis ja pildis üles võetud sedavõrd asjaarmastajalikul;tasemel, et see on ehtne “Ärapanija” kraam. Paraku. See on see;imemasinaid youtube ja myspace kasutavate kodumuusikute elurõõmsalt;loomingu jagamise võlu ja valu – publik on väga ligidal ja kuulsus on;klikkide kaugusel, aga reageeringu iseloom ettearvamatu. Ja nii tuleb;valmis olla, kui kuuldus kaugemale kostab, hüüatusteks: kui Eha Urbsalu;on vaese mehe Kylie Minogue, siis Mango Mai on vaese mehe Eha Urbsalu.

;Siim Nestor

;www.myspace.com/mango_mai

www.youtube.com/mangomai
Bangkoki õhk teeb vabaks

;Nagu nähtub Tais hiljuti kuningapere solvamise eest kolmeks aastaks;vangi mõistetud Austraalia kirjamehe ­Harry Nicolaidesi juhtumist, ei;pruugi Siiam olla kirjanikule parim koht, vähemasti mitte sõnavabaduse;mõttes. Minu teada hoidis ka Mai Loog oma värskeimas teoses “Minu Tai”;hoolega eemale teemadest, mis võinuks kvalifitseeruda lèse majesté;paragrahvi alla, ja kindlasti targasti tegi. Mai, nii palju kui ma teda;tunnen, on üldse tark, ning nutikas oli ka tema otsus 90ndate lõpus;Eestist minema minna. Bangkok – kuum, päikseline, pime, tuledest;täidetud, vihmavalinguist märg – lihtsalt sobib talle. Kliima võimaldab;vabamat riietumist ja anonüümsus vabamat hingamist ning tulemuseks on;olnud pikk valge naerev naine, kes paistab end tundvat hästi igal pool,;kus olen teda näinud – Emporiumi ostukeskuses kohtudes, mõnes;tänavaköögis rohelisest papaiast ja soolatud krabidest som tam puu’d;süües, tema autos ööpimedal tänaval märgistamata elevante vältides,;ööklubides veini juues. Õnnetut Maid pole ma Tais veel kohanud, kuigi;meie kohtumised on muidugi olnud ka üsna sporaadilised.

;Tailased armastavad rõõmu ja nalja (lõbutsemisväljend “sanuk” kordub;sageli ka “Minu Tai” tekstis) ning juhtub keegi ärireisilt naasma,;pärivat nad talt sageli esimese asjana, et kas nalja kah sai (omandasin;selle tarkuse hetk tagasi aadressilt http://www.thaiworldview.com/society/day3.htm ).;Ma ei tea, mida küsitaks Mailt Eestis, kui ta tosin aastat pärast;lahkumist siia päriselt tagasi tuleks, aga arvatavasti ajaks keegi ta;esimese kahe päevaga nutma. Küllap on see külmast, miks me nii teeme.;Küllap on seegi külmast, miks meeldib ussidele magada koos ühes puntras;kännu all.

;Krister Kivi