05.04.2007, 00:00
Maimu Berg "'Unustatud inimesed"'
Tuum, 2007;232 lk
Maimu Berg
“Unustatud inimesed”
Tuum, 2007. 232 lk.
Neile, kes tingimata peavad bussis või liftis raamatut lugema, on Maimu Bergi uus raamat täiesti sobilik. Ise ma nii aktiivne lugeja ei ole, eriti ilukirjanduse osas. Tundmatut autorit – ja seda Maimu Berg minu jaoks seni on olnud – lugema hakates on alati tunne, nagu oleksin purjus peaga võõrasse korterisse astunud. Kimbatusele võib järgneda põnev seiklus või lõbus äraolemine, või satud hoopis paanikasse, soovides võimalikult ruttu põgeneda. Võib ka lihtsalt esikusse tukkuma jääda ja hommikul viisakalt välja hiilida. “Unustatud inimeste” puhul hoidsin ennast varju ja jäin kõhklevalt passima...
See on novellikogu, mida on lihtne käest ära panna ja sama lihtne uuesti avada. Lihtne käest ära panna ja õiges peatuses maha minna sellepärast, et puudub piisavalt terav dramaatiline pinge, mis muidu kena päeva ära rikuks. Lihtne uuesti avada jällegi sellepärast, et lood on mõnusalt hoomatavad ning neile jõuab peagi taas järjele. Tegemist on nostalgilise alatooniga jutustustega, kus oluline roll on argiheiastustel, assotsiatsioonidel lapsepõlvega ja paljul muul sellisel, mis on väga isiklik. Nii isiklik, et see justkui minusse enam ei puutu. Nagu päriselt isiklik. Nii isiklik, et võtab kohmetuks. Ega muidu midagi ette heita ei saa, kirjutaja tunneb asja – armumise segased asjaolud, vananemine, surm, ülekohus, mõistmine, tüdimus lakkamatutest kohustusest ja väärtuste ümberhindamisest – kõik mis inimlik, on justkui olemas ja seda küllaltki usutavas valguses ja heas sõnastuses. No ja siis? Küsimus, mis mul tavaliselt belletristikat lugedes ei teki, nüüd aga küll – keda autor oma lugejaks peab? Kellele see soliidne kõvade kaantega raamat mõeldud on? Igatahes minuga ta pole arvestanud.
“Unustatud inimesed”
Tuum, 2007. 232 lk.
Neile, kes tingimata peavad bussis või liftis raamatut lugema, on Maimu Bergi uus raamat täiesti sobilik. Ise ma nii aktiivne lugeja ei ole, eriti ilukirjanduse osas. Tundmatut autorit – ja seda Maimu Berg minu jaoks seni on olnud – lugema hakates on alati tunne, nagu oleksin purjus peaga võõrasse korterisse astunud. Kimbatusele võib järgneda põnev seiklus või lõbus äraolemine, või satud hoopis paanikasse, soovides võimalikult ruttu põgeneda. Võib ka lihtsalt esikusse tukkuma jääda ja hommikul viisakalt välja hiilida. “Unustatud inimeste” puhul hoidsin ennast varju ja jäin kõhklevalt passima...
See on novellikogu, mida on lihtne käest ära panna ja sama lihtne uuesti avada. Lihtne käest ära panna ja õiges peatuses maha minna sellepärast, et puudub piisavalt terav dramaatiline pinge, mis muidu kena päeva ära rikuks. Lihtne uuesti avada jällegi sellepärast, et lood on mõnusalt hoomatavad ning neile jõuab peagi taas järjele. Tegemist on nostalgilise alatooniga jutustustega, kus oluline roll on argiheiastustel, assotsiatsioonidel lapsepõlvega ja paljul muul sellisel, mis on väga isiklik. Nii isiklik, et see justkui minusse enam ei puutu. Nagu päriselt isiklik. Nii isiklik, et võtab kohmetuks. Ega muidu midagi ette heita ei saa, kirjutaja tunneb asja – armumise segased asjaolud, vananemine, surm, ülekohus, mõistmine, tüdimus lakkamatutest kohustusest ja väärtuste ümberhindamisest – kõik mis inimlik, on justkui olemas ja seda küllaltki usutavas valguses ja heas sõnastuses. No ja siis? Küsimus, mis mul tavaliselt belletristikat lugedes ei teki, nüüd aga küll – keda autor oma lugejaks peab? Kellele see soliidne kõvade kaantega raamat mõeldud on? Igatahes minuga ta pole arvestanud.