Umbes kümneaastasena märkasin, et olin ainus tirts tutvusringkonnas, kellel polnud kodus maagilist “Saiad, pirukad, koogid”, ja sellepärast ei käinud me sõbrannadega kunagi minu ema jahu laiali puistamas. Ning kuigi ma esimese malevas teenitud raha eest selle raamatu soetasin, tundub mulle siiamaani, et parim tee maiuste (ja ka soolase toidu) juurde on kellegi teise köögilaua serval kõõlumine. Aga osta ja omada kokaraamatuid mulle meeldib – et neid puhaste kätega sooja teki all mõnusalt sirvida.

“100 rooga” sari tõi Eesti kokaraamatu-ärisse minu arva­tes hoopis uue taseme. Olles alguse saanud kodu-ajakirjade kööginurkadest, oli seal leiduv tihedas seoses eluga ning tundus kättesaadav nii oskuste kui ainete poolest. Väljaandjatel õnnestus vägagi mõistliku hinna eest lisada igale retseptile ka värviline pilt. Väike asjalik kommentaar või soovitus autorilt – õnneks polegi enamat vaja.

Nüüdseks viis aastat ilmunud sari alustas väikeste ja veidi eklektiliste retseptikogumikega. Üsna peatselt võeti suund temaatilistele käsiraamatutele – alguses selge teksti ja piltidega sissejuhatus ning peamised töövõtted, edasi suur hulk retsepte. Uusim, “Rullid ja šarlotid”, on muide äärmiselt ahvatlev ja tekitas harukordse sisemise ja välise sunni ise natukene proovida. Hea sai, ausalt!

Viimasel kahel aastal on sarjale lisandunud teinegi haru, mis minus veidi vastakaid mõtteid tekitab. Selles on suureformaadilised, imeilusad raamatud, pigem kunsti- kui kokaraamatud, mille vahelt ma iial ei tahaks leida kuivanud tainast või liha. Ausalt öeldes: terve mõistuse ja napi eelarvega inimene neid ei ostaks, aga kingiks saaks ülimalt meeleldi. Ainult et mulle jääb lõpuks ikka tunne, et kui pildid oleks veidi väiksemad, siis mahuks retsepte rohkem... “Tordiraamatu” puhul ei oska ma enamat tahtagi, aga näiteks “Liharaamatu” retseptid kippusid olema liiga kallid (põhikomponendiks veise sisefilee) ja erakordsed, aga see võib olla küll ainult minu mure.

Üks tähelepanek veel: kui esimesel aastal ilmus üks ja kolmandal viis raamatut, siis käesolev aasta veel lõppenud pole ning ilmunud on 11 raamatut ning sisetunne ütleb, et nii see ei jää. Mitte ei anta aega süveneda ja nautida.