Mait Ando Raun ja kollane maja

Peeter Künstleri aruanne reisist Supilinna.

Mait Ando Raun ei olnud suurt huvitatud Eesti Ekspressile intervjuu andmisest. Telefonis vastas ta pahur hääl, et pole tal mingeid värskeid saavutusi hinge taga, aega ei ole ja et ta viibib enamasti koolis. Kuid Jaak Kilmi ja Andres Maimik olid niikuinii otsustanud minuga Tartut külastada, et seal pisut filmida. Vabatahtliku autojuhina lõi kampa Ken Saan.
Mait Ando jäi esimesel päeval tabamata ja pigem nagu ikka veel ei tahtnud mingit intervjuud anda, lõpuks ohkas, et olgu, ta niikuinii peab homme aeda koristama. Lubasin talle appi hakata. Aga meie nelik muudkui intervjueeris. Väga paljud Tartu inimesed on rõhutatult ükskõiksed või umbusklikud ekspromptintervjuude vastu ja eriti halvasti läks hoopis Tartu kirjanikega, kelle käest oleks muuseas huvitav olnud küsida lühikommentaare Rauna staatuse kohta.

Raun on ju ikkagi Tallinna päritolu ja Tartus tulnuk ja ta on juba avaldanud kümme raamatut, neist viis on minu meelest olulised romaanid, kus Tartu motiividel või Tartu-suhtel on tähtis roll. Kuid peaaegu kõik kirjanikud olid Tartust läinud Kirjanike Liidu suurkogule Tallinna. Valvasime neid, et kaaperdada mõni ekstravagantne lause- või filmijupp. Kuid kirjanikud naasid hiljukesi ja märkamatult nagu kõige intelligentsemad hiired. Meie pandud lõks oli väga primitiivne.
Järgmisel päeval jõudsime lõpuks Mait Ando Rauna manu (Oa 26). Näinud ehitusprahi hulka õuel, tajusin ülesaamatut jõuetust. Polnud must rohkem kui lubajat. Jäi selline mulje, et Raun peab kõik ise ära tegema, mingit abi või talguid poleks nagu loota. Kõikvõimalikke lubajaid leidub alati, aga Raun askeldab rohkem üksi. Selline mulje lausa surus end peale.

Rauna kollane, rohelise viilkatusega majakarp on kena toekas ehitis, mis püsib püsti järgmised sada aastat, seespool on eurotasemel valmis ehitatud vaid veevärk, tualett, vannituba ja elektriinstallatsioon, põrandaid kaitsevad kilepaanid, teine korrus pole aga veel soojustatudki. Veidi on tunda betoonitolmu lõhna.
Selles majas on peaaegu pool aastat teotsenud nn kirjanduslik salong, mis Janika Kronbergi arvates siiski salong olla ei saa, kuna puudub perenaine. Küll ootab üht last nurgas väike jalgratas. Inimesed tulevad Rauna majja kaks korda kuus ja istuvad pikkadel puupinkidel, nagiseval trepiotsal või kus juhtub, peavad ettekandeid ja intellektuaalseid vestlusi, loevad värsket loomingut, esitlevad raamatut ja koguni vist musitseerivad vahel.
Ja seltskond koguneb alkoholi abita. Kirjandusilmas tuntumatest on tegevamad olnud Jüri Ehlvest, Piret Bristol, Mehis Heinsaar, Priit Uring, Arvo Uustalu (tema on ka “salongi” ajakirjanduslik ruupor), omaette suurusena Merle Jääger ja Rauna võluv kamraad Riho Nassar, kes kuuldavasti on uuesti ja huvitavalt kirjutama hakanud, vähemtuntud tegelastest näiteks keegi kahtlane Ehlvesti sõltlane Ürgar Helves (vt Looming 2002, nr 3) ja koguni miskine poeet Oskar Ohak. Kollases majas on esitletud isegi EV kodaniku tunnistust, seda tegi eesti vabadusvõitleja Jevgeni “Jekki” Rjazin, vallandades keskustelu nn restitutsiooni keerdkäikude üle.
Tegelikult, kui jälgida kirjarahva elukäike, ongi Supilinn olnud paljudele periooditi koduks ja on seda praegugi, seal on sünnitud, ärgatud, valgustust kogetud, loodud jne – aga et ka surdud, ei meenu nagu. Supilinnast on ikka edasi mindud,

Rauna kodurajamine võiks ju mõjuda uue elu kuulutusena ja tagasitulekuna. Kui meenutada Rauna mullust, vägagi autobiograafilist romaani “Suur Jaan ei ole inimene”, siis sealne tegelane lausa manifesteeris, et Tartu keskkond on talle kui vaimuinimesele või lihtsalt inimesele Eestimaal ainuvõimalik paik. Sõbrad ütlevad, et Raun on alati hull olnud Tartu järele, pärast ülikooli ei suutnud ta enam Tallinnas ega mujal – näiteks Vilsandil – end kodus tunda. Vastupandamatu tung pealinna meepottide juurest Tartu on praegu veel üsna ebaharilik, nii et kahtlusta inimest või iseäratsemises. Sellisele kiindumusele saab hõlpsasti külge klammerdada luuserdamise või koguni eskapismi märksõna. Kuid nii see kindlasti pole.
Tartu pole mõistagi ainult Supilinn, nagu ka vastupidi. Mart Kivastik oma Teatrikohviku laua tagant Supilinna ei näe, Rauna näeb ta vaid harva tänaval ja ütleb tere-tere, “salongist” ei huvitu põrmugi. Margus Kasterpalu märkas Rauna Tartu-tegemisi alles siis, kui meie filmikamp kollast maja otsima hakkas. Rauna peaaegu-et-naaber Jaan Unt on kollase maja tegemistest hästi informeeritud, kuid ei käi kohal. Tartu kirjanike päälik Janika Kronberg on Rauna tegemistest informeeritud ja pole omalt poolt infotõket tekitanud, ent pole ka kohal viibinud. Priit Uring esitles oma uut novellikogu Rauna pool, sest Raun on ta noor sõber, kelle kirjanikuks kasvamisele ta lähemalt kaasa elas ja keda ta kirjanikuna ka hindab. “Salongi” kohta rehmab ta vaid, et “normaalne” ja “supilinnatamine”, “alguse värk”. Ka Nassarit tõmbab Supilinna ikkagi keskkond, mis tema uuenenud kirjutamishoogu toetab ja võimaldab tema võrratul esinemisnärvil avaneda. Nii et Tartu mastaabis on Rauna kui avaliku tegelase ja majaisanda üks olulisi rolle praegu avarduva seltskondliku alusmüüri rajamine. (Keegi Aivar Täpsi luuletab kohapeal: “Väikse puust linna laul, kõlamas, kus elab Raun, Mait, kes Supilinna tõi elevuse – ja kodu lõi.”)

See paik toimib mõistagi ka mingi, kaugeltki mitte ühekülgselt tõlgendatava subkultuursuse sildi all, millele on omane tasakaalukas ja põhjendatud opositsioonilisus ehk ka nn vähemustelembus. Hannes Varblane peab Raunast väga lugu ja ei külasta “salongi” vaid isiklikus elus peituvate vastuolude tõttu. Varblane ütles, et talle meeldib, aga samas heitis ette elitaarsuse puudumist ja “salongi” tegelastele liigset või palavikulist meediakesksust. Varblane nimelt oma loomingule Tartu Kulkalt ja linnavalitsuselt toetust ei leia, kohalikud sponsorid temast ei huvitu, samas väidab ta, et Rauna isik ja ettevõtmised olevat sellist tähelepanu pälvinud. Nii et mingid pinged Tartus Rauna ümber särtsuvad.
Minu äratundmist mööda on Rauna suhe “suure ajakirjandusega” vastupidi kahetsusväärselt leigeks muutunud või lausa katkemas. Ja mingit rahalist tuge ta oma tegevusele pole tegelikult saanud, toetati hoopiski Supilinna päevi.
Me jalutasime Raunaga veidi Supilinnas, vaatasin enamjaolt räämas, väga tihti poolpõlenud ja kahtlase voluntaristliku asustusega maju, kust kuuldavasti sageli surnuid välja kantakse, ent kus on mõjusalt tunda üleaegset aguliasumi soojust. Sellist paika peab hoidma ja sinna on hädasti vaja ka uut elu. Raun mu meelest on inimene, kes ei valda sugugi pätidiplomaatiat ja on seepärast mitmeid kordi eluohtlikult peksagi saanud – niisiis hoidku jumal teda Supilinna “varjude” eest. Ja et ta avatus ei pöörduks tema vastu.
Meil oli ikka veel kaamera käeulatuses ja kaamera üritas, nagu meie programm ette nägi, õhutada vestlust haritlaste ja loovisiksuste eneseväärikusest. Raunale polnud see küsimuseasetus võõras, sel teemal on diskuteeritud juba “salongiski”. Raun rääkis nii mõndagi kogemuslikku praegusel ajal vaimuinimesi kimbutavatest kriisidest. Rääkis nälgimisest ja paastumisest. Ta rääkis nagu psühholoogile kohane, ta nagu vaadanuks ka oma “salongi” natuke kui psühholoogi toetavat tegu.
Raun muide on praegu ametlikult töötu, käib hoolega täienduskursustel (ettevõtlus ja raamatupidamine) ja on valmis saanud juba teise magistritöö käsikirja. Raunaga on nii, et erinevalt tavalistest inimestest on tal väitekirja kirjutamine kerge, kuid eksamite õiendamine ja muu akadeemiline bürokraatia takerdub rahalistes raskustes. Rauna maja põhineb küll pärandusel, kuid ka ammendab päranduse.
Esimese väitekirja kirjutas Raun millalgi Immanuel Kantist, praegune keskendub Eesti vabadusvõitlusele 1970. aastatel ja koondab palju unikaalset, sealhulgas ennekõike intervjuupõhist ainet, sest dokumentaalset materjali on tolle ajajärgu kohta ülinapilt. Meil on vabadusvõitluse problematika kuidagi tagaplaanile kadumas, mõjub kuidagi kõveralt subkultuursena, kuid Rauna seob sellega nii isiklik kui ka isikuline kogemus, tema “salongis” on räägitud demokraatidest Brežnevi-aja Eestis (näiteks mälestatud Artem Juskevitšit) ja Eesti rahvastikukaotustest nõukogude okupatsioonis, seal on end kuulama pannud Mati Kiirend ja Kalju Mätik, ette on loetud vapustavaid noore, surema mõistetud ema kirju Siberi asumiselt jne.

Raunal ei puudu poliitiku kogemus ja vastavad suhted, poliitikuist on siiani ta majas kõnelnud Mart Nutt eestlusest Brežnevi perioodil ja Vootele Hansen teemal “Edgar Kant ja Supilinn”. Raun on veel selline unikaalne tegelane, kes on kirjutanud väga huvitava ja stiililiselt ainulaadse mammutessee eestluse strateegiatest “Sada sõna” ja hetkel vägagi aktuaalse satiirilise värssdraama “Kuningas Arnold”, mis miskipärast kellelegi ei meenu. Vaid Mati Unt korra kiitis kui põnevat materjali (vt Akadeemia Trükk, Tallinn 1999). “Sada sõna” asetab Rauna isiku suurejoonelisse mõõtkavasse.
Raun on vesteldes ühtaegu palju- ja napisõnaline. Jääb mulje, et ta arvab, et teda loetakse liiga vähe, suhtutakse eelarvamusega. Ta vihjab koguni, et kuna ta 1997. aastal keeldus Kirjanike Liitu astumast, ei ole ta sealtpeale leidnud piisavat mõistmist või tõsiselt võtmist Kultuurkapitalis. Novellikogu seisab ootel juba mõnda aega.
Rauna juurest lahkudes ja maantemürasse uppudes vaagisin, kas Raun jätab või ei jäta mulle kibestunud ekstsentrilise inimese mulje. Ei jäta. Ta on praegu töötu, kel pole hetkegi vaba aega. Ta on boheemlane, kes ei salli lodevust. Tal on võitleja, mitte võistleja loomus ja ta on alati rakkes olnud, kuid ta on enesele halb müügimees. Ja võib-olla natike kõrk. Ta on heas mõttes tegija.