Kusjuures iga taseme tunnustamiseks jätkub nn ametlikke kanaleid. Siit ka segadus kultuurimaastikul.


Arvan siiski, et ka kivilinna lillede istutamisel peaks kehtima samad kompositsioonireeglid, mis muugi kujundamise juures. Ja seda, et harmoonia- ja ilureeglid on universaalsed (sõnast Universum), tõestavad veenvalt Masaru Emoto katsed, kui ta tekitas erinevate muusikastiilide saatel jääkristalle. Jättes praegu kõrvale head mõtted ja palved, mille saatel kristallidemoodustamist uuriti, on seos harmoonilise muusika ja kauni kristallvõre tekkimise vahel selge.


Paar kolakat, mis kultuurisegadust illustreerivad, „ehtisid“ veel hiljaaegu Kadrioru pargi sissepääsu. Nn vertikaalkompositsioonid, mis oma omnivalentsuses mõjuvad võõrkehadena.


Eriti seetõttu, et lilleilu jätkub neisse vaid mõne kuu jooksul aastast.


Tiigiümbruse peenrad, veidi ehk priiskavadki, rõõmustavad siiski igal aastal silma. Ehk võiks seal siiski rohkem ka kevadlilli olla, mis hiljem asenduks lopsakate suvelilledega? Et kurvalt tühja peenart ei peaks vaatama…


Kuigi taastatava barokkpargi ulatus on seni vist veel küsimuse all, kardan juba sedagi ette.


Mõõdutundetust ennustavad odavad ja maitsetud (kuigi kujutan ette õigustajate paralleele rotondi-kupliga) hongkongi-tilulilu-purskkaevud tiigis. Loodan väga, et neile pole pikka iga antud.


Samas on haljastajad vägagi kenasti lähenenud inglise stiilis pargiosale, seda mitte üle lillestades. Juba rosaariumi ülalpidamine on vist vägagi nõudlik ja ka kliimatundlik ülesanne.


Hea on teada, et ilutegemise kõrval mõeldakse ka loodusliku taimestiku loomuliku liigirikkuse peale, nagu kinnitab Tallinna linna peaaednik Liis Valk (Postimees 28.07). Oleme õigel teel! Kuid siiski, palun, ärgem üle kujundagem!