26.07.2007, 00:00
Majade väärtusest
Elu ja armastust majades ei tohiks muinsuskaitse nimel tappa, arvab Tallinna Ülikooli kultuuriteooria magistrant Rasmus Kask verivärskest urbanistikabüroost Linnalabor.
Kuigi pealkiri võib kõlada
paljutõotavalt, ei tule minu kirjutises juttu kinnisvaraturu
hetkeolukorrast. Tegemist on mõtisklustega majade kultuurilise
väärtuse ning nende kasutamise piirangute üle, tõukudes
nii isiklikest kogemustest kui ka ühepäevasest näitusest
“Pressioon” Tallinnas Pärnu mnt 27 majas (siin asub ka
Linnalabor) ning juulis kunstihoone galeriis olnud väljapanekust
“Luik, haug ja vähk”.
Käies hiljuti Lahemaa rahvuspargis etnograafilistel välitöödel, põikasin sisse ühte äärmiselt paeluvasse taluhoovi. Õuepealsed hooned esindasid tüüpilist asunikuarhitektuuri – horisontaalse laudvoodriga kaetud lihtne elamu aastast 1925, samal ajal valmistatud ait, kunagise talli ja tellisepõletusahju jäänused jne. Kuueks ruuduks jaotatud aknad, eterniidi alt paistev madal laastukatus ja muud detailid olid minu jaoks oma veidi räämas olekuga kuni viimase sarikani piirkonna eheda miljöö kandjateks.
peremehega Vesteldes ilmnes aga, et kuigi elanikud väärtustavad nii sealset keskkonda kui ka taluelu ennast, on elumaja vaatamata nende püüdlustele lagunemas, kuna läbilaskva katuse asendamiseks arhitektuurijooni säilitaval viisil puudub raha. Lahemaa rangete piirangute tõttu ei õnnestu maid ka müügiks kruntida, ning isegi kui see läbi läheks, on tegemist arendajate silmis väheväärtusliku tulundusmaaga, mille staatust elamumaaks muuta on ühel kodanikul raske, kui mitte võimatu. Kuigi tollel kompleksil pole tegelikult kõrgemat kultuurilist väärtust peale oma tüüpilisuse, jäi mulle mulje, nagu hävitaks kaitsmise jaoks välja töötatud meetmed kaudselt kaitstavat objekti.
Mõneti sarnases seisus on näiteks Tallinnas Sakala 23 toretsev punastest tellistest inglise lossi stiilis kultuurimälestis, mille piikteravat torni kaunistaval tuulelipul on märgitud ehitusajaks aasta 1903. Varem Haridusministeeriumi eksamikvalifikatsiooni keskust majutanud kindlus seisab pärast ministeeriumi Tartusse kolimist ja hoone müümist ilma rakenduseta. Kuuldavasti oleks omanik soovinud sellele paar korrust peale ehitada ning büroodeks teha, kuid et maja on kaitse all, ei läinud tema tahtmine läbi ning ehitis konutab paremaid aegu oodates tühjana.
Tekib küsimus, et kas sel kombel ainult kummitusjutte ja kinnisvaralegende majutades on tollel hoonel kiiresti arenevas linnaruumis suuremat väärtust? Peale vaikiva ülistuse oma ajastule ja arhitektile?
Sarnaseid näiteid mälestiste ja muidu tähtsate hoonete kaitsmise ja kasutamise ambivalentsusest võiks tuua veel mitmeid: aastatetagune kära Neinar Seli Tartu juugendstiilis maja omavolilise ümberehituse pärast, Linnahalli päästmine moodsa arhitektuuri dokumenteerimise ning kaitsmisega tegeleva ühenduse DoCoMoMo poolt, või kõigil veel värskelt meeles olev tants ümber Sakala keskuse. Enamasti tähendab kultuuriline väärtus hoone arhitektuuri ja ehitise säilitamist autori loomingu, mingile ajastule ja stiilile iseloomulikku eksemplari või suurema ansambli osana kaitse alla võtmisena. Arvestades sõna “kultuur” definitsioonide paljusust ning selle erinevaid avaldusvorme materiaalsetest objektidest abstraktsete üldistusteni, tegeleb muinsuskaitse ainult üpriski kitsa valdkonnaga.
Algul mainitud näitustel tõusidki esile Martin Varmi videointervjuud Pärnu mnt 27 elanikega ning Kaarel Kurismaa ja Anu Juuraku installatsioon “Lõbusõit”, mis esimesel üritusel paiknes vanas katkises lif tis. Tööde ühiseks ideeks oli tähelepanu pööramine isiklikele väärtustele.
Selles majas elatakse nii mõneski korteris mitmekesi pead-jalad koos kommuunielu, mida vaatleb esimese autori ülesvõte “Jalgpallur”. Tegemist on teatava nukra paratamatuse maigulise nähtusega, kuhu on põimitud majanduslikud põhjused, elanike vaheline tihedam läbikäimine, boheemlus, aga ka olmeprobleemid alates koristamisest.
Et olen ise sama maja elanik ning ühe niisuguse kommuuni liige, tõi käsitlus minusse pigem sooja äratundmise. Kurismaa-Juuraku teos on aga lapsepõlvemeenutus ajast, mil Tallinnas olid vaid vähesed liftid ning üks neist asetses selles Pärnu maantee majas. Tõstuk tõmbas ligi lapsi, kellele meeldis majaelanike ärritusest hoolimata üles-alla sõita. Hetkel katki olev väärikas eas lift leidis talvekülmadega koridoris suitsetajate jaoks hoopis teise funktsiooni, saades arvatavasti Eesti kõige kallimaks tuhatoosiks. Parandama seda enne maja remonti arvatavasti keegi ei hakka.
Säärastel laiemas mõttes kultuurilistel, kuid sageli märkamatuks jäävatel ja marginaalsetel nähtustel on vaieldamatult oma väärtus, olgugi et tihti kõigest üksikisiku või väiksema grupi poolt jagatud emotsiooni ja praktika kujul, mis on tihedas seoses füüsilise ruumiga.
Kommuunielu poleks ju vajalik, kui korterid oleksid piisavalt suured ja avarad. Kuid kas elamist üldisemalt saab ja tuleks väärtustada koos hoonega, kus see aset leiab, millegi rohkemaga kui teravate ja vaimukate kunstiteostega?
Merle Kasonen ja Kärt Maran kritseldasid seinale internetist leitud juhise, kuidas maju hõivata ja neid elukõlblikuks muuta. Mitmel pool üle maailma on tühjade majade vallutamine levinud paikade väärtustamise viis, mis on paaris riigis muutunud ka ametliku poliitika osaks.
Näiteks Hollandis on omanikel kohustus hoida oma hooneid kasutuses, sest vastasel korral on teatud reeglite raames igaühel õigus neid pruukida. Kuigi seda vaadatakse liberaalses ühiskonnas, kus eraomand on püha ja puutumatu, äärmise põlgusega ning püütakse pigem keelata kui lubada, pidades seda sotsiaalselt ebasoovitavate gruppide soosimiseks, võib säärast käitumist käsitleda ka majadele uue elu andmisena.
On ka teisi, leebemaid vahendeid. Näiteks tegutses veel mõni aasta tagasi Tartus raekoja platsil noodipood. Käies selles inimtühjas kaupluses paaril korral, küsisin müüjalt, et millest nad siis ära elavad. Selgus, et linnavalitsuse armust, kes nõuab ainult sümboolset renti. Praeguseks on pood uksed sulgenud ja oma viiulivõtmeid peavad tartlased mujalt leidma.
Nagu ka ühe hoone kaitsmine võib laieneda piirkonnale tervikuna miljööalade näol, võib väärtustada ka elutegevust kvartalis või linnajaos. Praegu on hoogu kogumas Hea Uue Maailma algatus Suur-Ameerika ja Tehnika tänava vahele jääval alal, mille eesmärgiks on tugevdada kogukondlikke sidemeid ning teha algatusi vastavalt elanike vajadustele.
Igasugune väärtustamine saab alguse nähtuse teadvustamisest olulisena, sellele järgneb tunnustamine ja alles siis võib-olla ka kaitse alla võtmine. Seda “alt üles” suhtumist sümboliseerib ilmekalt Mikk Freibergi projekt “Tähtaeg” Pärnu maantee 27 toimunud näitusel “Pressioon”, mis seisnes valgete linade akendest alla riputamises. Minu jaoks ei tähistanud see mitte põgenemist hukkuvast laevast, kuhu varsti tuleb nagunii ka pitaalremont, vaid elamise püüdlust hallide kiviseinte tagant silma paista ja leida mingit kontakti välisega.
Kuigi viletsa füüsilise olukorra paranemine näiliselt vastandub olemasoleva elukoosluse väärtustamisele, pole minu eesmärk ometi kritiseerimine. Omanikust ja kultuuriväärtustega tegelevatest ametnikest tuleb aru saada. Inimesed omandavad lihtsalt elupaigaga kohanedes mitmekesised seosed füüsilise ruumiga ning uusi toimetulekupraktikaid, kuid neisse (tahtmatult ja teadvustamatult) katkestusi loovad instantsid võivad hävitada ainulaadseid sotsiaalkultuurilisi kooslusi, mida pole võimalik tagantjärele taastada.
Võiks ju küsida, kas seetõttu, et majas on teenijatoad (elan ühes sellises), tuleks palgata ka teenijad, raiuda tagasi ukseava, mis viis otse kööki, või mil muul moel kunagisi praktikaid väärtustada. Sel viisil eri tasandeid ja küsimusi praktilistest vajadustest tulenevalt vaekausile asetades tehakse mõnele osapoolele alati liiga, kuid juba ainuüksi väärtuste laiem mõistmine ja nende arvesse võtmine oleks suur samm edasi.
Käies hiljuti Lahemaa rahvuspargis etnograafilistel välitöödel, põikasin sisse ühte äärmiselt paeluvasse taluhoovi. Õuepealsed hooned esindasid tüüpilist asunikuarhitektuuri – horisontaalse laudvoodriga kaetud lihtne elamu aastast 1925, samal ajal valmistatud ait, kunagise talli ja tellisepõletusahju jäänused jne. Kuueks ruuduks jaotatud aknad, eterniidi alt paistev madal laastukatus ja muud detailid olid minu jaoks oma veidi räämas olekuga kuni viimase sarikani piirkonna eheda miljöö kandjateks.
peremehega Vesteldes ilmnes aga, et kuigi elanikud väärtustavad nii sealset keskkonda kui ka taluelu ennast, on elumaja vaatamata nende püüdlustele lagunemas, kuna läbilaskva katuse asendamiseks arhitektuurijooni säilitaval viisil puudub raha. Lahemaa rangete piirangute tõttu ei õnnestu maid ka müügiks kruntida, ning isegi kui see läbi läheks, on tegemist arendajate silmis väheväärtusliku tulundusmaaga, mille staatust elamumaaks muuta on ühel kodanikul raske, kui mitte võimatu. Kuigi tollel kompleksil pole tegelikult kõrgemat kultuurilist väärtust peale oma tüüpilisuse, jäi mulle mulje, nagu hävitaks kaitsmise jaoks välja töötatud meetmed kaudselt kaitstavat objekti.
Mõneti sarnases seisus on näiteks Tallinnas Sakala 23 toretsev punastest tellistest inglise lossi stiilis kultuurimälestis, mille piikteravat torni kaunistaval tuulelipul on märgitud ehitusajaks aasta 1903. Varem Haridusministeeriumi eksamikvalifikatsiooni keskust majutanud kindlus seisab pärast ministeeriumi Tartusse kolimist ja hoone müümist ilma rakenduseta. Kuuldavasti oleks omanik soovinud sellele paar korrust peale ehitada ning büroodeks teha, kuid et maja on kaitse all, ei läinud tema tahtmine läbi ning ehitis konutab paremaid aegu oodates tühjana.
Tekib küsimus, et kas sel kombel ainult kummitusjutte ja kinnisvaralegende majutades on tollel hoonel kiiresti arenevas linnaruumis suuremat väärtust? Peale vaikiva ülistuse oma ajastule ja arhitektile?
Sarnaseid näiteid mälestiste ja muidu tähtsate hoonete kaitsmise ja kasutamise ambivalentsusest võiks tuua veel mitmeid: aastatetagune kära Neinar Seli Tartu juugendstiilis maja omavolilise ümberehituse pärast, Linnahalli päästmine moodsa arhitektuuri dokumenteerimise ning kaitsmisega tegeleva ühenduse DoCoMoMo poolt, või kõigil veel värskelt meeles olev tants ümber Sakala keskuse. Enamasti tähendab kultuuriline väärtus hoone arhitektuuri ja ehitise säilitamist autori loomingu, mingile ajastule ja stiilile iseloomulikku eksemplari või suurema ansambli osana kaitse alla võtmisena. Arvestades sõna “kultuur” definitsioonide paljusust ning selle erinevaid avaldusvorme materiaalsetest objektidest abstraktsete üldistusteni, tegeleb muinsuskaitse ainult üpriski kitsa valdkonnaga.
Algul mainitud näitustel tõusidki esile Martin Varmi videointervjuud Pärnu mnt 27 elanikega ning Kaarel Kurismaa ja Anu Juuraku installatsioon “Lõbusõit”, mis esimesel üritusel paiknes vanas katkises lif tis. Tööde ühiseks ideeks oli tähelepanu pööramine isiklikele väärtustele.
Selles majas elatakse nii mõneski korteris mitmekesi pead-jalad koos kommuunielu, mida vaatleb esimese autori ülesvõte “Jalgpallur”. Tegemist on teatava nukra paratamatuse maigulise nähtusega, kuhu on põimitud majanduslikud põhjused, elanike vaheline tihedam läbikäimine, boheemlus, aga ka olmeprobleemid alates koristamisest.
Et olen ise sama maja elanik ning ühe niisuguse kommuuni liige, tõi käsitlus minusse pigem sooja äratundmise. Kurismaa-Juuraku teos on aga lapsepõlvemeenutus ajast, mil Tallinnas olid vaid vähesed liftid ning üks neist asetses selles Pärnu maantee majas. Tõstuk tõmbas ligi lapsi, kellele meeldis majaelanike ärritusest hoolimata üles-alla sõita. Hetkel katki olev väärikas eas lift leidis talvekülmadega koridoris suitsetajate jaoks hoopis teise funktsiooni, saades arvatavasti Eesti kõige kallimaks tuhatoosiks. Parandama seda enne maja remonti arvatavasti keegi ei hakka.
Säärastel laiemas mõttes kultuurilistel, kuid sageli märkamatuks jäävatel ja marginaalsetel nähtustel on vaieldamatult oma väärtus, olgugi et tihti kõigest üksikisiku või väiksema grupi poolt jagatud emotsiooni ja praktika kujul, mis on tihedas seoses füüsilise ruumiga.
Kommuunielu poleks ju vajalik, kui korterid oleksid piisavalt suured ja avarad. Kuid kas elamist üldisemalt saab ja tuleks väärtustada koos hoonega, kus see aset leiab, millegi rohkemaga kui teravate ja vaimukate kunstiteostega?
Merle Kasonen ja Kärt Maran kritseldasid seinale internetist leitud juhise, kuidas maju hõivata ja neid elukõlblikuks muuta. Mitmel pool üle maailma on tühjade majade vallutamine levinud paikade väärtustamise viis, mis on paaris riigis muutunud ka ametliku poliitika osaks.
Näiteks Hollandis on omanikel kohustus hoida oma hooneid kasutuses, sest vastasel korral on teatud reeglite raames igaühel õigus neid pruukida. Kuigi seda vaadatakse liberaalses ühiskonnas, kus eraomand on püha ja puutumatu, äärmise põlgusega ning püütakse pigem keelata kui lubada, pidades seda sotsiaalselt ebasoovitavate gruppide soosimiseks, võib säärast käitumist käsitleda ka majadele uue elu andmisena.
On ka teisi, leebemaid vahendeid. Näiteks tegutses veel mõni aasta tagasi Tartus raekoja platsil noodipood. Käies selles inimtühjas kaupluses paaril korral, küsisin müüjalt, et millest nad siis ära elavad. Selgus, et linnavalitsuse armust, kes nõuab ainult sümboolset renti. Praeguseks on pood uksed sulgenud ja oma viiulivõtmeid peavad tartlased mujalt leidma.
Nagu ka ühe hoone kaitsmine võib laieneda piirkonnale tervikuna miljööalade näol, võib väärtustada ka elutegevust kvartalis või linnajaos. Praegu on hoogu kogumas Hea Uue Maailma algatus Suur-Ameerika ja Tehnika tänava vahele jääval alal, mille eesmärgiks on tugevdada kogukondlikke sidemeid ning teha algatusi vastavalt elanike vajadustele.
Igasugune väärtustamine saab alguse nähtuse teadvustamisest olulisena, sellele järgneb tunnustamine ja alles siis võib-olla ka kaitse alla võtmine. Seda “alt üles” suhtumist sümboliseerib ilmekalt Mikk Freibergi projekt “Tähtaeg” Pärnu maantee 27 toimunud näitusel “Pressioon”, mis seisnes valgete linade akendest alla riputamises. Minu jaoks ei tähistanud see mitte põgenemist hukkuvast laevast, kuhu varsti tuleb nagunii ka pitaalremont, vaid elamise püüdlust hallide kiviseinte tagant silma paista ja leida mingit kontakti välisega.
Kuigi viletsa füüsilise olukorra paranemine näiliselt vastandub olemasoleva elukoosluse väärtustamisele, pole minu eesmärk ometi kritiseerimine. Omanikust ja kultuuriväärtustega tegelevatest ametnikest tuleb aru saada. Inimesed omandavad lihtsalt elupaigaga kohanedes mitmekesised seosed füüsilise ruumiga ning uusi toimetulekupraktikaid, kuid neisse (tahtmatult ja teadvustamatult) katkestusi loovad instantsid võivad hävitada ainulaadseid sotsiaalkultuurilisi kooslusi, mida pole võimalik tagantjärele taastada.
Võiks ju küsida, kas seetõttu, et majas on teenijatoad (elan ühes sellises), tuleks palgata ka teenijad, raiuda tagasi ukseava, mis viis otse kööki, või mil muul moel kunagisi praktikaid väärtustada. Sel viisil eri tasandeid ja küsimusi praktilistest vajadustest tulenevalt vaekausile asetades tehakse mõnele osapoolele alati liiga, kuid juba ainuüksi väärtuste laiem mõistmine ja nende arvesse võtmine oleks suur samm edasi.