Maksimalistlik mama
Kindlasti on tähelepanuväärne, kui vähe näeb sel 105minutilisel kontsertülesvõttel lähikaadreid Madonna näost. Umbes null korda ja need, mis silme eest ka läbi voolavad, on sisse miksitud Madonna videotest.
See torgib jubedat fakti, et aasta on 2001 (hea küll – oli 2001) ja kolmele 80ndaid (kas need polnud alles üleeile?) valitsenud nartsissistlikule superstaarile ei meeldi enam see, mis peeglist paistab: Michael Jackson varjab lagunenud nägu kaabuserva alla; Prince elab Jehoovast-räsitud varjendis ja keegi ei mäletagi teda; ning Madonna näost annab aimu kortsuline käsi, mida möödunud aastal toimunud maailmatuuri videos korra ligidalt näeb…
Ja see käsi! See mängib kitarri! Madonna on kogu aeg uusi trikke õppinud ja tema on neist kolmest seepärast ainsana veel relevantne ning viimase kahe albumi järel ametlikult cool’iks kuulutatud. Kui su mobiil heliseb Madonna loo järele, ei tähenda see automaatselt, et oled kinni oma poster-aastates. Su teine lemmik võib vabalt olla Sonic Youth.
“Drowned World Tour 2001” on hämmastav vaatepilt. Madonna-sinu-elutoas esinemine on filmitud tema sünniosariigis Michiganis ja koosneb erinevatest mini-osadest: ropusuine punk-rock-mutt avangardselt mõjuvate küber-punk-mutantide vahel; geisha, kelle ümber tantsivad jalgupidi lakke riputatud kiilaspead; white trash cowgirl; biseksuaalne hispaaniatar keset dyke-lesbisid ja alles finaalis – Stardusti hitiga “Music Sounds Better With You” andekalt seotud lisalugude “Holiday” ja “Music” ajal – antakse visuaalselt hingetõmberuumi, kui kontsert muutub disko-ööks. Silmipimestavad riided on “õmmelnud” Jean-Paul Gaultier, Donatella Versace, Dolce & Gabbana ja D2, lavale maandub material girl kosmoseraketiga, ta ratsutab mehhaanilise härja seljas, ta – dziisus! – lendab (õnneks siiski mingi trossi otsas) ja sooritab peadpööritavaid Matrix-karate-võtteid. Vaata, pühi silmi ja vaata. Sellise spektaakli järel on võimatu imestada, miks möödunud aastal planeedile tiiru teinud tuurile rekordiliselt kallilt pileteid müüdi.
Nagu stilistikas viimaste aastate videotele, nii toetub ka kontserdi lugude valik kahele viimasele albumile “Ray of Light” ja “Music”. Kerge ülepere-greatest hits läbivõtmine see pole – päris 80ndatest laulab Madontsik ette vaid “La Isla Bonita” ja “Holiday” ning 90ndatest “American Pie’d” õnneks mitte. Aga see materjal on tugev, seda ei pea muusikaliselt kartma, sest pärast live’i allaneelamist ümised Madonnat niikuinii (minu lemmik on hispaaniakeelne “What It Feels Like For A Girl”).
See show on hüperfuturistlik, sinu tehnoloogilistel tunnetel mängiv, pisut kalk ja ulmeline ja pärast kontserti valitseb siiski kummaline, veidi ebainimlik värelus. Umbes nagu pärast esimest “Blade Runneri” vaatamist. Võib-olla seetõttu, et post-produktsioonis on siia külluslikult monteeritud video-kaadreid, või siis tapab inimlikkust justkui vokoodri-häälel laulev Madonna, nagu oleks see aparaat talle kurku installitud, või see tohutu kaugus – me ju ei näe selles mehhaanlises muusikateatris tema nägu. Spooky.
Võimas ja konkurentsitu vaatepilt. Ainult Madonna suudab nii. 9
