Mäletamine kui kinnismõte
Miks on mälu-teema viimasel ajal saanud kinnismõtteks?
See on tõepoolest alles hiljutine nähtus. Praegu tegelevad mäluga nii akadeemiline maailm, tavalised inimesed kui ka poliitika.
Teema populaarsuse seletuseks on pakutud mitmeid põhjuseid. Loomulikult andis tõuke holokausti traumaatiliste mälestustega tegelema hakkamine. Holokausti-uurijad hakkasid arendama mälu mõistet. Mis on traumaatiliste sündmuste mälu, küsisid nad. Samuti põhjustas mälu-uuringuid kommunismi lõpp - suured poliitilised muutused tõid kaasa diskussiooni mineviku mäletamise kohta.
Veel üks faktor on multikultuursus USAs ja Suurbritannias. Teatud grupid avastasid, et neil on oma mälu, mis erineb tihti ametlikust diskursusest ja ajaloost. Afroameeriklased, hindud või indiaanlased USAs taasavastavad oma ajalugu omaenda vaatenurgast.
Mõned väidavad, et mälu on saanud nii oluliseks seoses moderniseerumise ja globaliseerumisega. Maailm muutub kiiremaks ja tõmbub kokku, asjad muutuvad kiiremini, sellepärast hakkame me tajuma, et me kaotame oma mineviku.
Miks võttis pärast holokausti veel mõnda aega, enne kui mälu-teema nii populaarseks muutus?
Lääne-Euroopas ja isegi USAs hakati ohvrite häält kuulama alles 1970.-80ndatel. Siis asendas vaikuse ja eitamise teatud institutsionaliseeritud arutlus holokausti üle, sellest sai üleilmne avalik küsimus. Pärast holokausti oli Lääne-Euroopas ikka veel palju antisemitismi, nii et võttis aega, et oldaks valmis oma ohvreid kuulama ning vastutust võtma. Ühest küljest ei olnud juutidel avalikku ruumi, et rääkida, ja teisest küljest olid need kogemused nii traumaatilised, kirjeldamatud, et nad ei suutnud neist rääkida. Alati ja igal pool on ohvritel pärast niivõrd traumaatilisi sündmusi raske rääkida.
Oled teinud ka mäluga seotud välitööd.
Töötasin Lääne-Aafrikas ning uurisin, kuidas inimesed mõnedes Aafrika ühiskondades oma minevikku mäletavad, eriti, kuidas mälestused kantakse vanematelt inimestelt üle nooremale põlvkonnale ning kuidas noored räägivad mineviku sündmustest, mida nad ise pole kogenud. Siin saab tõmmata paralleele ka teiste rahvastega, näiteks, kuidas vanad juudid räägivad holokaustist ja kuidas noored juudid seda teevad või kuidas vanemad eestlased räägivad minevikust ja kuidas noored seda mõistavad.
Meil on klišee, et noored inimesed kannatavad amneesia all. Tihti öeldakse noorte kohta, et nad ei tea midagi, et nad ei mäleta või et nad vaatavad ainult tulevikku. Ometi huvitab minevik ka noori, tihti nende omal viisil. Minu töö kinnitab noorte minevikuhuvi, kuid see huvi on ka põhjuseks, miks nii paljudes maades on noori natsionaliste.
Kuidas mineviku mäletamine siis natsionalistiks teeb?
See on väga huvitav ja samas hirmutav osa mälu-uuringute valdkonnas - me näeme, kuidas natsionalistid kasutavad teatud spetsiifilisi mälestusi loomaks omaenda versiooni sellest, mis juhtus, ja kasutamaks seda natsionalistlike poliitiliste ettevõtmiste jaoks. See on see, mille vastu me peame mälu-uuringutes võitlema. Peame näitama, et on tegelasi, kes eitavad osa ajaloost või kellel on sellest väga lihtsustatud vaade. Näiteks üritavad nad sel viisil eitada orjakauplemist või holokausti. Mälu-uurijatena on meil poliitiline kohustus näidata, et meie seletame minevikku komplekssem alt - üritades mõista, kuidas inimesed minevikku näevad, kuid mitte langedes revisionismi lõksu.
Ka Eestis mäletavad eestlased ja venelased teatud ajaloosündmusi ilmselt erinevalt. Kas see on tingimata halb?
Antropoloogina ei näe ma selles halba, kuna see toimub igal pool maailmas. Ühiskonna eri grupid mäletavad samu asju erinevalt, toodavad oma ametlikust erinevat ajaloonarratiivi ning vahel lähevad need narratiivid üksteisega konflikti. Erinevad mälestused pole halvad, sest aitavad meil mõista, et ametlikku diskursust võib vaidlustada. Muidu võiks ametlik diskursus teised vaated lämmatada.
Teisest küljest aga - kes siis otsustab, mis on ajalooline tõde? Ajaloolase ülesandeks jääb ikkagi nende erinevate mälestuste kuulamine, kuid lisades komplekssust. Arhiivimaterjale uurides luuakse analüütiline diskursus ja lõpuks peaksid uurijad otsustama, milline diskursus on õige. Ja õiget käsitlust on vaja, muidu võidakse mineviku kohta öelda mida tahes. On tarvis inimesi, kes ütleksid, et serblased panid Bosnias toime genotsiidi. Ja kui Serbias on revisionistlikud ajaloolased, kes ütlevad, et bosnialased alustasid ise kallaletungi, siis on meil vaja kedagi, kes vähemalt püüdleb ajaloolise tõe väljaselgitamise poole.
Kas seda on võimalik saavutada?
Me ei saavuta seda kunagi, sest ajalugu on samuti poliitiline diskursus, poliitiline ja intellektuaalne projekt, kuid me võime püüelda selle poole, et luua analüütiline diskursus mineviku kohta. Me ju nägime, mis toimus paar nädalat tagasi, kui Iraanis korraldati konverents holokausti kohta. Reaktsioonina Muhamedi karikatuuridele otsustas Iraan korraldada "teadusliku" konverentsi, mis oli tegelikult revisionistide kogunemine, kellel pole õigust nende oma riigis midagi niisugust rääkida.
Oluline osa mälu-uuringutest tegeleb muuseumide, monumentide ja teiste füüsiliste objektidega. Meil on Eestis Pronkssõduri pärast selline vaidlus käimas. Miks on monumendil selline võim?
Monumendid kannavad teatud ideoloogiat ja arusaama ajaloost. Neil on tõesti võim meie üle, sest nad on osa meie ajaloolisest või mälumaastikust ning nad kipuvad muutuma konfliktide tulipunktiks. Monumendid toodavad ka vastupanu-mälestusi. Kohe, kui riik otsustab kuhugi panna mälestusmärgi, tekitab see vastureaktsiooni vähemustes või ühiskonna teatud gruppides, kes ütlevad, et see monument ei esinda neid, see esindab neile võõrast diskursust mineviku kohta. Hea näide selle kohta on Prantsusmaal püstitatud Armeenia genotsiidi monument: armeenlaste kogukond näeb seda kui trauma tunnustamist, aga Pariisi türklaste kogukonna jaoks on see monument väljamõeldisele. Monument oli mineviku erinevate interpretatsioonide väljenduseks.
Mälukonverents Tartus
11.-14. jaanuarini toimus Tartus TÜ Kultuuri- ja Kommunikatsiooniteaduste keskuse korraldusel interdistsiplinaarne mälukonverents "Memory from Transdisciplinary Perspectives: Agency, Practices, and Mediations". Kohal oli üle saja mäluga tegeleva teadlase - sotsioloogid, ajaloolased, meedia-uurijad, antropoloogid, psühholoogid, kunstiteadlased ja teised, et jagada eri distsipliinide vaateid mälule ja minevikuprotsessidele ning vaadelda kriitiliselt seniseid mälu-uuringuid.
Konverentsi kuus plenaarettekannet olid teadlastelt, kelle mälukäsitlused on oluliselt mõjutanud mälu uurimist tänapäeva kultuuri- ja sotsiaalteadustes: kultuuripsühholoog James Wertsch (Washingtoni ülikool), kirjandusteadlane ja kultuuriteoreetik Susannah Radstone (Ida-Londoni ülikool), semiootik Paul Bouissac (Toronto ülikool), folklorist Seppo Knuuttila (Joensuu ülikool), kirjandusteadlane Tiina Kirss (Tartu ülikool) ning antropoloog David Berliner (Kesk-Euroopa ülikool).
Konverentsi lõpuks polnud akadeemikud ikka selgemaks saanud, mis on kollektiivne, sotsiaalne või kultuuriline mälu. Vaatamata sellele lepiti kokku, et mälu mõistet kasutatakse tihti väga laialivalguvalt ning selle liiga sage kasutamine teeb ettevaatlikuks. "Mälu on saanud populaarseks ja ülekasutatud mõisteks, nagu mõnda aega tagasi olid seda kultuur, identiteet ja ideoloogia," hoiatab Berliner. Nõustuti, et erialadeülene lähenemine võib osutuda väga viljakaks, kuid senisest enam peaks mälu "pehmetele" uurimustele lisama ka "kõva" lähenemise, see tähendab, kaasama kognitiivseid psühholooge ja neuroteadlasi. Inimühiskonnast väljaspool toimuvate mäluprotsesside uurimist edendaksid biosemiootikud.
