Esimene, küll ettevaatlikult välja öeldud soov,  teeb ainult heameelt. Kuid film “Malev” ise, s.t. katse teha komöödiat ja tragöödiat samal ajal, s.t ühendada ühendamatut, mis on küll võimalik hea autorifilmi kõrgusele tõustes, jääb esialgu küll vähese kutseoskuse taha.

“Malev” toob meelde selle vana küsimuse - kuidas elad? Vastus oleneb sellest,  kuidas võtta. Kui võtad hästi, elad hästi. Kui võtad halvasti, elad halvasti.

13. sajandil ära küüditatud ja sunniviisil haridust saanud noor eestlane Uru (võiks ju olla ka nooreestlane, saaks veel ühe vihje) naaseb kodukülla ja üritab muuta koduste süüdimatuid elukombeid (nagu, muide, ka Georg Otsa peaosaline, Nõukogude armee seersant Runge ühes teises vanade elutavade pööramise filmis “Valgus Koordis”). Kuid Urule jäetakse üheülbalise agiteerija ja kõrvaltvaataja roll (Remsu on viimases “Sirbis” seda põhjalikult analüüsinud). Lõpuks hukkub Uru nagu ikka õiges tragöödias, et tema idee elaks edasi komöödiarahvas. Näib, et autorid ei suutnud väljendusvahendite vahel valida (kuigi iseenesest saab ühest ja samast asjast teha nii tragöödia kui komöödia, vaid väikese pööramisega).

Elukutselisi naljameistreid nagu ka tsirkust saab vaadata kui virtuooslikkuse demonstratsiooni. Ilma Ervin Abelita ja Lia Laatsita jääksid Nõmmiku komöödiafilmid skeemideks. Ja Chaplini filmid ilma Chaplinita.? Mäletate tema lühifilmi “Kell üks öösel”?  Kergelt jokkis mees üritab esikus üles minna eskalaatortrepist. Film kestab kümme minutit ja Chaplin sisustab selle ihuüksinda.

“Malevas” aga on näitlejatöödest raske kõnelda. Ehk ainsana jäi meelde Merle Jäägeri Lembitu naine (olgugi tal ekraanil vaid paar repliiki.). Ehk ka peaosalise Uru (Ott Sepp) kõnnak. Aga ega Sepal pole ju ka midagi mängida, tal on passiivne roll. Naispeaosaliseks on terve noorte neidude rühm, kellest ükski ei jää meelde ja koos veelgi vähem. Lembitu (Ain Mäeots) on ühel noodil mängiv tegelane, Uru kaaslane Tugis (Uku Uusberg) samuti. Jurmala foogt (Märt Avandi) võiks kõnelda nii, et filmivaataja ka kuuleb, kui ta just koomilisuse taotlemiseks peab selliselt rääkima.  Aga see on kivi helioperaatori kapsaaeda.

Mõõgavõitlus nauditavalt  parodeerida saaksid vaid mõõgavõitluse meistrid. Meenutage näiteks inglise koomikut Norman Wisdomit inglise filmis “Mister Pitkin vaenlase tagalas”, kui ta naerutab meid valesti laulmisega. Wisdom oli elukutseline muusikakoomik  kabarees.

Ehk kõige vaimukam filmis on algus ja lõpp: sketšid Eestimaa vallutajate kavatsustest ja Jeanne d’Arcile vihjav lõputekst. Kuid ei saa lugeda “Meie Isa palvet, et “Meie Isa, eks sa oled taevas..”, - ja siis kohe “Aamen”.

Operaator Andrus Prikk, kellele see on debüüt, on filmi korrektselt üles võtnud, kuid ka mitte enam. N.ö ajalooline kostüümfilm (ükskõik kas vatthabemete-stiilis või mitte) oleks õieti nõudnud misanstseenide sättimiseks kogu kolmiku - rezhissööri-operaatori-kunstniku professionaalset koostööd.

Jah, kui peaksin näiteks lavastama Tapa kultuurimajas Lehtse isetegevuslastega ooperit, millele on libreto kirjutanud kohalik Keila kooliõpetaja ja muusika Otepää linnapea sekretär, võiks tulemus olla umbes sama (kindlasti pole see võrdlus mõeldud nendes paikades elavate inimeste solvamiseks; toon võrdluse vaid selleks, et öelda: “Maleva” tegijad pole professionaalid, s.t  ei valda oma tootmisvahendeid).

Pildirida ei narri halva filmi stilistikat, nagu arvab Olev Remsu “Sirbis”, vaid matkib seda.

Iseenesest on vanade eestlaste käramis-koosolek ju vaimukas, nagu ka dialoog “Põletusmatus või laibamatus?”, kuid oma staatika ja sõnakoomikaga sobiksid nad rohkem iganädalasse telenaljasaate programmi, kui see oleks olemas.

Filmina pole asjal ei stiili ega laadi. Tunni ja kolmveerandine komöödia peab ikka kohutavalt hästi kandma.

Või võtta seda siis kui päevakajalist trash-moviet? Kus on aga see päevakaja? Kui näiteks Raul Meel solkis eesti lippu, tundus talle, et rahvusromantika läheb juba läilaks. Vaevalt muinaseestlaste võitlus tänapäeval enam pühadus on.

Kui ameerika jõuliste paroodiate lavastaja Mel Brooks (kes enne oli kauaaegne stand-up-koomik) vesterniparoodias “Leegitsevad sadulad” paneb šerifiks neegri, siis on see pistoda nii vesternikaanonisse kui ühiskondlikku tavamõtlemisse. Filmis “Maailma ajalugu I osa” laseb ta Moosesel viieteistkümnest käsulauast kümme ära kaotada (sellepärast ongi neid kümme) ja kelnerina Püha õhtusöömaaja seltskonnalt küsida: “Kas maksate koos või teen teile eraldi arve?” Nali suhtestub.

Eestis on kõigi aegade jooksul tehtud vaid kuni 200 täispikka filmi ja taas saab mõni esimeseks omataoliseks. “Malev” oleks siis esimene riiklik prügifilm, mis oma kaosega meenutab pigem Delfi jututuba. Sellise filmi esilinastus võinuks olla kusagil alternatiivses paigas, vanas heinaküünis või tehasehoones näiteks. Filmi hoogsad massivõtted on küll täis energiat, kuid see on kaose energia. Liiga palju jäneseid korraga jookseb “igaviku poole, murumunad suus”.

RÄÄGITAKSE

"MALEVA" ERI

Vahel on tunne, et keegi kohutavalt soosib litsfilmide tootmist Eestis. Pärast “Malevat” tõuseb varasem ramps koha võrra ettepoole, näiteks viimaselt eelviimasele, eelviimaselt eeleelviimasele ja nii edasi ning nende tegijad saavad end õigustada: näete, teie ütlesite minu filmi puhul, et hullemini enam ei saa, aga sai küll.

Filmikriitik Olev Remsu 

Filmi esmakordsel vaatamisel oli kõige üllatavam, kui lihtne ja lõbus oli seda tervelt tund ja nelikümmend viis minutit vaadata – nii pikka eesti filmi polegi mõnda aega näinud. Üheks põhjuseks on kindlasti filmi
stsenaarium, milles on kompaktne, kaasahaarav ja südamlik lugu noore euroopaliku kasvatusega eestlase Uru elukäigust. Vaatamata selle lihtsusele luuakse tunne, et kõik naljad on loo teenistuses, ja mitte vastupidi.

Reporter Andris Feldmanis (EPL)

Sest õigus on Olev Remsul, kui ta viimases Sirbis «Maleva» riiklikuks amatöörfilmiks tunnistab.

Sellist luksust võiks enesele vahest lubada üksnes väga kõrgel profitasemel filmikultuur – asjaarmastajalikkus saaks siis olla midagi uut, eksootilist ja tavatut. Aga kui niigi on kogu meie filminduse üks põhihädasid professionaalsuse puudumine?

Filmikriitik Lauri Kärk (Postimees)

Tunnistan kadedusega, et "Malev" on filmina teostanud selle, mida mina ise olen tahtnud, aga ei ole suutnud teha.

ETV peadirektor Ilmar Raag (EPL)

Samas on see ka (või ennekõike) ikkagi «peofilm» – midagi, mida sünnipäevade kõrgfaasis pildikasti tiksuma panna.

Kirjanik Berk Vaher (Postimees)

«Malev» on üks ehe Eesti asi – sellest ei saa üldse aru ei sakslane, venelane ega soomlane, muistsest eestlasest rääkimata. Viimased ei taipaks seda vaadates ilmselt, et kujutatakse just neid.

Arheoloog Andres Tvauri (Postimees)