Hiljem, lummatud sellest sõnatust esinemisest ja soovides kuidagi juttu teha, küsisin Malle käest rumalalt nagu üks algaja ajalootudeng, kes oma esimesi abituid kritseldusi oli Visarites vedama hakanud: „Mis on sinu kunstitegemise alus?“ Vastus oli napp, aga selge: „Kompositsioon.“

Ka nüüd, kus Malle oma loomingut teistes dimensioonides jätkab, on see vastus tagasi vaadates imeliselt paikapidav. Nii tollest Tartu õhtust, kui ta alles oma esimesi õiemotiividega pilte tegi, läbi tema küpse aja uhkete, leegitsevate ja kirglike tööde kuni päris viimasteni välja on tema piltides saanud jälgida põnevat mängu esemete ja tegelastega. Tagasihoidlikud kangelased selles etenduses – lilled, kurgid, tomatid, kasepakud, hobused ja lihtsad maastikufragmendid – on saanud tema käe all erilise, elust suurema tähenduse ja tungivad sugereerivalt vaataja teadvusse. Ja see ei toimu lihtsalt, vaid mingi peene ja seletamatu jaheda kirglikkuse kaudu. Ta on samal ajal nii painavalt pealetükkiv kui ka jahedalt ja tagasihoidlikult eemalehoidev, mis kokku loovadki tippkunsti.

Mingi salapära ja mõistatuslikkus on saatnud ka Mallet ennast. Ja kuidas asjad tegelikult on, võivad öelda vaid vana hea padre Villu Jõgeva ja Sandra ja Hendrik.

Malle kunst on olnud nii suveräänne ja keskendunud, et sellele pole tekkinud järgijaid. On küll olnud õpiajal võlutud proovijaid, kuid hiljem on sellest loobutud.

Mul seisis kodus mõnda aega kiletatuna üks Malle Leisi meisterlik akvarell, korniliste äärtega kitsal jaapanlikul paberil. Kuna pildil oli mustas piklikus raamis paariline juba varasemast ajast olemas ja sellega ka koht, siis ootas ta vaid lahtivõtmist ja ülespanemist. Mõni kuu tagasi tundus, et on õige aeg, ja seda ma ka tegin. Tagantjärele selgus, et just siis läkski Malle haiglasse.

Malle oli arvanud, et võiks selle akvarelli raami ka mustaks värvida. Võtaksin siiski vabaduse, et hoida Villu puhtast lihvitud puust tehtud raam eheda ja elavana, nagu pildi hoogne kompositsioongi. Et sellega anda pildil olevale seltskonnale – õuna- ja apelsinipaar, kimp tomateid, paar kurki ja riburadapidi mööda vääti allapoole muheda muhkliku kõrvitsani – omamoodi lisatähendus ja tervitus nende loojalt.