Mälu ja munder
Läinud nädala Kroonika avaldas kohaliku vene rahvusest poptähekese Tanja pildid nõukogude sõjaväevormis. Soveedi mundri šikki ja erootikat on lääne popkultuur ammugi imetlenud. Vene sõjaväeträni ostavad turistid kokku kõigist Baltimaade pealinnadest, Lenini pildiga T-särgi-kultuur ulatub aga viimse lääneilma nurgani välja. Lenin ja Che Guevara hullutavad tänapäeva ajalootumedat eurooplast ühtmoodi nii Barcelona kui Balti jaama turul. Ses osas oleme Euroopaga ühtses mentaalses kontekstis ja demonstreerime ajaloomõistmist (-mõistmatust?).
Ometi paistab meil eelmisest veelgi valdavam olevat ajaloovaade, mille järgi nõukogude munder on vaenulik, inetu ja okupeeriv. Punaarmeelasest pronksmees on juba poolteist kuud selline kirgede tulipunkt, et politsei peab talle tagama ööpäevase turvateenuse. Muide, “vabastaja” monumendi “arreteerimises” pole midagi enneolematut, näiteks Budapesti kesklinnas istub nõukogude kangelase sammas kindlalt kahekordse raudaiaga tsoonis. Sellisel taustal on ühe kõige suurema ja populaarsema trükiväljaande soveedi-glamuuri steitment väga kõnekas. Kroonika esindab moodsat läänelikku ajaloovaadet, kõik ülejäänud – alates riigikogust ja lõpetades öise vahtkonnaga – endisaegset. Moodne vaade näeb mundris esteetilis-erootilist, vanamoodne poliitilist märki.
Samasuguse rusika silmaauku kui Kroonika, avaldas juba mais Vikerkaar, trükkides kaksiknumbris 4-5 ära Tallinnas 8. oktoobril 2005 toimunud ajaloole ja mälule pühendatud rahvusvahelise konverentsi ettekanded. Selgub, et mälu ja ajalugu ning nende vastuolu on tänases maailmas tõsine vaidlusküsimus. Seda eriti endises idablokis, kus alles 1989. aastast alates sai toimunut mõistlikul viisil arutama hakata. Oleme teinud “mälutööd”, kogunud ja jäädvustanud mälestusi. Paraku ei lahenda juhtunu õige mäletamine meie probleeme, sest neist mälestusest välja kooruva “tõega” on vähe midagi konstruktiivset ja seksikat peale hakata. “Mälu on loomult konfliktne ja erapoolik,” kirjutab Vikerkaares Tony Judt. “Ja mälu on vilets teejuht minevikku. Esimene sõjajärgne Euroopa ehitati üles tahtlikule vääritimäletamisele – unustusele kui eluviisile. 1989. aastast alates on aga Euroopat hakatud üles ehitama hoopiski kompensatoorsele mälujäägile: institutsionaliseeritud avalikule mäletamisele kui kollektiivse identiteedi põhialusele. Esimene ei jäänud kestma – ega jää kestma ka teine. Teatav unarussejäämine, isegi unustus on ühiskonna tervise tarvilik tingimus.” (lk 178). See, et Lääne-Euroopa mäletab eeskätt holokausti ja meie eeskätt Gulagi, on muidugi teatav pingeallikas.
Mitu Vikerkaare-kirjutajat tunnistab – selleks, et midagi unustada, peab seda enne mäletama. Ses asjas on Lääne-Euroopa meist kõvasti ees. Näiteks Prantsusmaa jõudis oma Vichy valitsusega seonduva juba 1970-ndail selgeks vaielda, nentida, et seal toimus juutide massimõrv, aga prantslased said enamasti jätkata tavapärast eluviisi. Enam-vähem samuti oli vist meil Saksa okupatsiooni ajal. Meil läheks kah veidi aega vaja, et mäletada, “normaalset” Saksa okupatsiooni. (Tiina Kirss rääkis konverentsil, et kui väliseestlastelt asuti koguma mälestusi Saksa okupatsioonist, siis nood kõigepealt vihastasid, sest arvasid, et vastavalt lääne ühiskondlikule mäletamisviisile oodatakse neilt halbu mälestusi, aga häda polnud ju midagi.) Paraku tundub praegu just “juudivabaks” saanud Eesti idülliline mäletamine läänele ebaviisakas, et mitte öelda talumatu.
Meie “mäletamisprotsess” pole lääne omaga lihtsalt sünkroonis. Seepärast on nii raske ka pronkssõduri “üleviimist” läänelike meeleoludega harmoniseerida.
Mulle näib, et läänes on praegu valdav siiski unustamise tervislik etapp, mis on jätnud endast teatavad lihtsad meelespidamisnipid. Euroopa lähiminevikus oli üks hirmus vaenlane ja see oli natsism. Kõik mäletavad Endlösung’i arhitekti Adolf Eichmanni, kes põgenes Argentiinasse, leiti sealt üles ja poodi Iisraelis. Enamik muid natse, nende hulgas Gestapo ülem papa Müller, keda on nii unustamatult jäädvustatud filmis “Seitseteist kevadist hetke”, elavad seal – kui nad surnud ei ole – tänapäevani. Küllap siis olid kõik natsid, kes pärast sõda Euroopast lahkusid, ütleb justkui loogiline stereotüüp.
Minu tütar kirjutas kõigi Uus-Meremaal Wellingtonis elavate eestlaste elulood üles, viis süsteemi ja graafikusse ning kaitses selle materjali põhjal Kesk-Euroopa Ülikoolis magistritöö. Ning keset kaitsmist küsis britist juhendaja – kes võiks ju asjasse pisut süvenenud olla: kas need eestlased polnud mitte natsid, kes Uus-Meremaale põgenesid?
Eks ta ole. Kohtusin hiljuti ühe noorukese Tšiili veinimeistriga, kelle nimi oli Müller, ja kohe tuli Stirlitz meelde.
Kroonika kommari-ihalus näitab, et meiegi ühiskonnas on käibel mitmesugused mälustrateegiaid ja ajalooparadigmasid. Vikerkaare peatoimetajal Märt Väljatagal on oma mundris foto ilusti albumisse kleebitud, temal pole okupatsiooniarmees teenimise seiga mäletamisega raskusi. Kroonika stilistidel, uuema aja inimestel, pole aga asjaga nii selget sidet. Nemad ei mäleta, vaid piirduvad üleilmse paradigmaga.
Kurb küll, aga pronksist antifašisti nihutamine kuulub samasse paradigmasse kui homode ja neegrite vaenamine. Polegi oluline, et Eestis ei vaenata neid sugugi rohkem kui Hollandis, tähtis on üldlevinud ettekujutus. Aga ega seda eelarvamust – uskumust postsoveetide natsionaal-patriarhaalsest maailmavaatest –ei muuda ka sõduri paigale jätmine.
Märt Väljataga on viidanud mitmes seoses ajalukku kuuluvate konfliktide lahendamise viljatusele ja võimatusele. Ma ei teagi, kumb aitaks paremini mälu- ja mundripingeid maha võtta, kas see, kui ta oma furaškaga nädal aega tööl käiks – mööda Harju tänavat, kus ekskavaator Kuld Lõvi varemetele parajasti unustuseliiva kühveldab, või kui ta selle Balti jaama turul noortele särasilmsetele eurooplastele maha müüks.
