Mando Diao “Give Me Fire”
Mando Diao ristiksin mina swedpop’iks. Natukene nagu britpop, natukene nagu europop ja siis natukene nagu midagi veel. “Give Me Fire” on plaadina üks nahaalne etendus – naerab pisut enda üle ja ei karda terviku puudumist. Üks laul kutsub punkrist välja, teine käsib tantsida, kolmas kisub pisaraid, neljas tahab koju, viies eurolavale, kuues Woodstocki ja seitsmes Glastonburyle, siis edasi suitsusesse keldribaari ja lõpuks Stockholmi tänavaile. Huh! Ära väsitas. Kes on Stockholmis käinud, see muidugi teab hästi, et kõik on väga tore ja suurlinlik, aga tänavad on liiga puhtad ja inimesed liiga korralikud. Nii ka Rootsi bänd Mando Diao. Instrumentaalsest küljest leiab mõned huvitavad progelikud algused, aga see pole mingi stiilinäide iseeneses, sest hititabelite juhtijaks on siiski nende hittlaul nimega “Gloria” oma tomjonesliku orkestratsiooniga. Mis veel? Hispaaniakeelne tamburiinijämm ja 80ndate disko; üks armas linnulaulu saatel kerkiv “armastuse suve” igatsev ballaad; isegi mälestused jagatud higist on kuskil suitsuselt selles indie-kosmoses koos india sitariga. Vokaal on kah kameeleon nagu muugi, bluusimaik juures, õrn ja kärisev, kuidas parajasti vaja. Aga... kas keegi mäletab Wannadiesi? Vot selline see plaat ongi. 6