Francisco de Quevedo y Villegas oli 17. sajandi kuulsaim Hispaania luuletaja, kes kirjutas otsekohest ja satiirilist luulet Hispaania allakäigu põhjustest. Mis tegi tema elu väga raskeks, kuna Quevedo oli ühtlasi poliitik. Krahvhertsog Olivares oli suure osa Quevedo hiilgeajast Hispaania peaminister. Nende kahe mehe suhetele ongi “Quevedo” ehitatud.

Kuid meeste vastasseis ei saaks kunagi olla nii terav ja keerukas, põimunud sõprusest, kadedusest, imetlusest, vihkamisest, kui asjasse poleks segatud naine. Erinevalt kahest tähtsast mehest pole Olivarese abikaasa Inés de Zúñiga kohta internetist eriti materjali leida, naine ju – “17. sajandi naine”, nagu Quevedo etenduse jooksul mitu korda uhkusega esitleb.

Kõik kolm peategelast on äärmiselt huvitavad ja mitmeplaanilised tegelased. Ning kõik näitlejad – Kaljujärv Quevedo, Saaremäe Olivarese ja Liina Olmaru Inésina – mängivad nagu noored jumalad.

Nauditav on jälgida ka kolme kõrvaltegelast, eriti põnev on Aivar Tommingas kurttumma Fernando de Roja rollis, kes ametlikult on Olivarese usaldusmees, kuid ka naised usaldavad teda üsna igale poole... Kuulus maalikunstnik Diego Velázquez ja krahvinna õuedaam Esmeralda tasakaalustavad seltskonda veelgi, ühel pintsel, teisel peegel näpus.

Mis mind lavastajate juures enim häirib, on see, kui etendust vaadates kuulen häält: “Oh, kus ma nüüd lavastasin!”, ja seda juhtub mul paraku tihti (võib-olla on tegemist hoopis häälega mu peas). Hea meel on tõdeda, et Kasterpalu puhul sellist häält kuulda ei ole, kuigi kartsin. Üldse on kogu lavastuse esteetika võluvalt minimalistlik ning kordagi ei kipu ei stsenograafia ega liikumine teksti nahka pistma. Ja tekst! Juba ainuüksi selle pärast tasub teatrisse minna. Kõik kokku teeb “Quevedost” ühe väga ilusa ja müstilise tragöödia, mille pealispinnal veerevad apelsinid, kuid südames kustuvad tähedki. Nutul pole igavikus mingit mõtet.