Manhattan Haaberstisse?
Karin Paulus: Millises seisus on praegu linnade planeerimine?
Ülle Rajasalu: Miks linnaplaneerija ametikoht on põlu all? Kui mina seda vaatan, mis toimub: siis kui meil on konkursid kõrgetele ametikohtadele, siis meile keegi ei tule.
Mart Kalm: Väga magus teema.
Paulus: Kas sel pole mitte väga materialistlik põhjus, et palgad on liiga väikesed?
Tiit Trummal: Seal on suured palgad. Kõrgemad kui eraettevõtluses.
Rajasalu: Ei tule meile inimesi. Oleme pöördunud ka Arhitektide Liidu poole. Meil on kaks vakantset kohta. See on Kesklinna osakonna juhataja ja teine Pirita-Lasnamäe oma
Trummal: Ma ei arva, et see oleks selle pärast, et seda peetakse põlastusväärseks. (Kalm (vahele): Sel on paha hais juures.) Kes on head arhitektid, neil on kirg loomingulisema lähenemise vastu ja peljatakse seda, et see on liiga bürokratiseeritud amet.
Kalm: Aga teine asi on veel see, et nii palju noori arhitekte on läinud üle Eesti väikelinnadesse linnaarhitektiks. Linnaplaneerimise Ameti mainet saab parandada ainult väga radikaalset.
Trummal: Kõik algab peast. Kui Irina Raud seal oli, siis tema oli ainus, kes võitles endale välja peaaegu aselinnapea staatuse. Ike Volkov on praeguse staatusega rahul, aga kui seal oleks jõulisem figuur, siis oleks konflikt suurem.
Kalm: Aga Pärnus oli linnaarhitektil südikust jääda linnavalitsusest ja volikogust eri arvamusele ja mitte lubada väikeste puumajade keskele Elmar Lepa pilvelõhkujat. Pärnus võiks ju midagi kõrgemat olla, aga see on lihtsalt nii nõme koht.
Trummal: Tallinnas on aga see kinnisvaraäri surve nii tugev, et on arhitektidest üle sõitnud.
Paulus: Läheks konkreetsemalt kõrghoonete teemaplaneeringu juurde. Küsiks Ülle Rajasalult, miks seda projekti tehakse?
Rajasalu: Telliti just nimelt seetõttu, et omanikud on näidanud kõrghoonete rajamise vastu hästi suurt huvi. Neid Taheti juba igale poole valimatult püstitada, siis võttiski volikogu otsuse vastu, et peaks koostama teemaplaneeringu.
Paulus: Kes sinna töögruppi kuuluvad?
Rajasalu: Seda korda tahaks Tallinna Linn selle ise ära teha. Ma ei oska öelda, kas meie jõud hakkab peale. Algust on tehtud Pirita teega, seal on praegu üks suurem maja olemas. Linn pöördus kolme arhitektuuribüroo poole, et need pakuks välja oma visioonid. Me käisime neid ka tutvustamas Pirital, et teada saada, mida rahvas arvab kuigi tegelikult on see ala tegelikult Kesklinna territooriumil. Pirital elab palju arhitekte, kes läksid sellega ilusti kaasa, et võiks mõnda kohta tihendada jne. Aga kui asi puudutas Piritat, siis öeldi, et mina elan siin, sina siia ei tule.
Paulus: Kõrghoonete puhul tekitab vaidlusi esteetiline pool, kuid kas on tehtud ka rahulolu-uuringuid, et teada saada, kuidas inimestele sellistes majades elada meeldib?
Rajasalu: Konkreetselt neid projekte tutvustame veel peale Pirita kesklinnas ja siis Sinises paviljonis, kus arhitektid tulevad linnaelanike ette oma projekte kaitsma. Näiteks Rein Murula töö nägi ette kaheksakorruselisi hooneid ette lauluväljaku lähedusse. Ka Eesti Näitused tahavad kolida sealt ära Haaberstisse.
Paulus: Kui praegu korraldataks analoogiliselt Vabaduse monumendi kohaga tallinlaste seas rahvaküsitlus, et selgeks teha, kas kõige kõrgemaks Tallinna hooneks peaks jääma Oleviste, siis võib arvata, et enamus inimesi vastaks jaatavalt. Kas teemaplaneeringuga kavatsetakse seda põhimõtet muuta?
Rajasalu: Ma saan vastata volikogu otsuse näol. Seal kästi aluseks võtta see, et majad ei tohiks olla Oleviste kirikust kõrgemad.
Paulus: Terves linnas?
Rajasalu: Jah.
Muru: Mina arvan, et kõrgusi ei tohiks üldse piirata.
Trummal: See on mõneti tinglik piir, kuna Oleviste kõrgus on mitu korda muutunud. See loogika, et madalam hoone ei riku Oleviste vaadet, ei pea. Kiriku tipp on niivõrd sale. Keskmise jämedusega kõrghoone on siluetis oluliselt massiivsem. Vaadakem kasvõi Olümpiat või Virut. Siin mängib vist rohkem inimeste alateadlik hirm, et me ei tohiks minna ajaloolisest sümbolist kõrgemale. Justnagu see oleks üks jumalakartmatu tegu.
Kalm: Oluliselt tähtsam on ikka, kus see maja asub. Tule taevas appi, kui hakkame Lasnamäe nõlval rääkima Oleviste kiriku kõrgusest. Ma pigem kujutan ette, et kõrgusi piirab see, kui mõistlik on nende rajamine tehniliselt. Mida Päästeamet lubab, kas nende redelid-veejoad ulatuvad nii kõrgele.
Muru: Tehnilistest aspektidest sõltuvalt on tõesti mitmeid erinevaid norme.
Trummal: Samas annab Oleviste kirik sellele teemale hea ajaloolise perspektiivi. Kiriku ehitamise aegu oli Tallinna elanike arv umbes 5000 inimest ja nemad ehitasid hoone, mille kõrgus siiani ületamata, siis see on koha vaim, genius loci. Samal ajal ei ehitatud nii kõrgeid kirikuid ei Helsingis ega mujal. Kui me tunnistame, et Oleviste on see piir, millest edasi ei saa minna, siis justkui tunnistame, et oleme kaotanud elamisvõime.
Paulus: Urmas Muru, Teie ütlesite, et ei peaks üldse mingeid piiranguid olema. Kas siis kõrghoonete teemaplaneering on täitsa mõttetu?
Muru: Kujutage ette seda, et see teemaplaneering saab valmis. Meil on üks ala, kuhu tohib ehitada kõrgemaid maju. Kõik, kes omavad seal krunti, hakkavad ehitama. Mitu korrust nad ehitavad? Ma arvan, et kakskümmend. Milline on siis Tallinna siluett? Kujutagem ette.
Kalm: Aga vaata New Yorki. Seal on olnud pikka aega suured kõrgused lubatud. Vaata kui õhuline seal on. Nii palju vaatekoridore. See võtab mitusada aastat, et sa selle lameda ploki tihkelt täis saaks.
Muru: Seal on teine printsiip, seal on kalkuleeritud tänavate läbilaskevõimega. Seal on maht ette antud. Kui maht on näiteks kümme korrust, siis võib teine ära osta tema korrused ja ehitada kakskümmend. Olles ära müünud oma õigused, ei saa ehitada midagi.
Trummal: Ma ei tea, kuidas kõrghoonete teemaplaneering seda asja lahendaks. Siin on kaks võimalust: niiöelda negatiivne ja positiivne. Kas moodustatakse üks kõrghoonete keeluala.
Kalm: Näiteks vanalinn!
Trummal: Või moodustatakse üks ala, kus on lubatud kõrghooned. Need annavad üsna erinevaid tulemusi.
Paulus: Kui on kindlaks määratud kohad, kuhu tulevad suuremad majad, siis kas see pole mitte linnavalitsuse tsentristlik lähenemine. Meie teame, mis on sellele linnaosale parim.
Rajasalu: See pole päris nii. Me oleme omavahel arutanud nii, et need piirkonnad peaks välja valima nii, et seal oleks hea transpordi läbilaske võime, kindlasti peaks seal olema kaubanduskeskusi, ärisid. Me oleme mõelnud nii, et üks oleks linna südames, seal on omamoodi piirkond Maakri tänava, Tartu maantee ja Liivalaia vahel välja arenenud. Teine piirkond võiks olla Haabersti.
Paulus: Miks mitte Lasnamäe või Mustamäe?
Rajasalu: Õismäe seepärast, et ta on Tallinnas oluline ostu-, spordi- ja vaba-ajakeskus. Seal on ka üsna hea teedevõrk.
Trummal: Kas me nii suudame ühe planeeringuga kõik potentsiaalsed kohad ära kaardistada? Võib-olla oleme mõne hea koha kahe silma vahele jätnud. Kui see planeering on lõpuni siduv, siis kas see siis ei või hakata linna arengut hoopis pidurdama?
Trummal: Kas me nii suudame ühe planeeringuga kõik potentsiaalsed kohad ära kaardistada? Võib-olla oleme mõne hea koha kahe silma vahele jätnud. Kui see planeering on lõpuni siduv, siis kas see siis ei või hakata linna arengut hoopis pidurdama?
Paulus: Kas kesklinna panustamine ei halvenda just linnas liiklemist. Vaja oleks uusi parkimiskohti jms. Miks mitte minna pilvelõhkujatega Lasnamäe lõppu, seal on ruumi küllalt.
Rajasalu: Kesklinnas on kõik käe-jala juures. Siin pole autot vaja.
Kalm: Aga minu arust tahab Tartu maantee ikka õige mitut maja juurde saada. Ega meil seal seda linnalist tihedust veel ei ole. Ma tahan, et saaksin ühegi lõigukese päris linna kätte.
Paulus: Aga probleemid a la pikad varjud ja muud selle sarnast.
Muru: Müügimehed korterit pakkudes ei räägi tavaliselt, mis tingimused on korteri valgustusega. Ostjad ei taipa ka tavaliselt küsida, kas ta kunagi päikest näeb. Kõik ruumid nagu bürood aga ei vaja palju valgust.
Trummal: Sama käib ka vaadet kohta. Eestile on nii iseloomulik, et kui ehitatakse üks kõrge maja ära ja kui siis tahetakse sinna kõrvale teist ehitada, siis kisavad kõige rohkem need, kes selles esimeses majas elavad, et neil pannakse vaated kinni. Kõrghoonetega linna puhul on naiivne lootus, et see oleks üks majakas keset linna, vaated kõigis suundades. Kõrghoonetega linna kõige suurem võlu ongi mu meelest see, et kuskilt keskmistelt korrustelt ei vaata sa mitte silmapiiri, vaid ümbritsevaid kõrghooneid.
Paulus: See on küll lihtsakoeline küsimus. Aga praegugi ei lubata paljudes “pilvelõhkujates” tuletõrjeõppusi teha ja ka redelid jäävad lühikeseks (ulatavad isegi ideaaltingimustel, et ühtki autot pole ees, 18nda korruseni). Kes siis vastutab selle eest, kui inimene sisse põleb, kas ka linn vastutab või on see kõik rahaahne arendaja süü?
Muru: Need on tegelikult tehnilised probleemid, Eesti tuletõrjenormid on üldiselt nii ranged, et ma ei näe erilist ohtu.
Rajasalu: Arendajal on kooskõlastuse kohustus. Eespool sai räägitud, et inimestele müüakse pilvi, päikest, merd ja siis tekib äkki teine kõrvale. Teemaplaneering peaks andma kindluse, et inimene teab, mis ümbrusest edasi saab.
Kalm: Eks ta ole praegu nii, et kui isegi detailplaneering on olemas, siis ega arendaja ei hakka sulle seda ütlema. Räägib oma roosamanna juttu ikka ja ise oled loll kui teda usud.
Trummal: Inimesed peaks kriitilisemalt mõtlema.
Paulus: Noo, aga kui elad näiteks Kadriorus, loed linna kodulehelt, et on miljööväärtuslik ala ja ajaloolisus on oluline, siis ikka pannakse seal vanu puumaju põlema ja tulevad kõps-kõps uued suured hooned asemele. Kas teemaplaneering kaitseb inimesi tõesti halbade üllatuste eest?
Rajasalu: Tegelikult on lugu ka selles olnud, et Tallinna linnal pole kunagi raha olnud nende dokumentide tegemiseks. Kõik saab alguse linnaplaneerimisest.
Muru: Siin on neid tasandeid väga palju. Kui on teemaplaneering, siis on sellel autor, kellel on oma stiil, mis ei ole absoluutne. See töö on mõttekas siis, kui see avab uusi võimalusi, mitte siis, kui ta piirab.
Kalm: Kas need protsessid ei ole mitte üheaegsed?
Muru: Stiilipiirangud tulevad ikka. Kui planeeringul on esteetiline väljund, siis on tal alati ka stiil. Teemaplaneering soodustab teatud stiilis arhitektuuri ja pärsib teist tüüpi arhitektuuri. Kui pidada midagi huvitavaks, siis seda, kus on palju erilisusi koos. Selles mõttes on minu jaoks olemasolev city minu jaoks palju huvitavam kui vanalinn.
Kalm: Vanalinna on ju ikka kujunenud palju pikema aja jooksul. Seal on ju kontraste palju: eestiaegne funkmaja kõrvuti keskaegse elamuga, 80ndatel aastatel Poola restauraatorite tekitatud pseudogootika vaheldumas autentsega.
Paulus: Mõnes mõttes on Teie (Muru) mure tingitud ka sellest, et lükati tagasi Õismäele Nurmenuku kaupluse kohale plaanitud kõrghoonetest koosnev kompleks.
Muru: Õismäel ei soovita üldse uusi maju, see ei puuduta mitte ainult meid. La inimesed, kes on tahtnud sinna kohvikut rajada, siis nende projektid on pidanud seisma siin ja seal. Nii et kui räägite Haabersti arendamisest, siis mis puudutab seda Õismäe ringi, siis seni pole seda küll tahetud.
Paulus: Kas ei olnud selle projekti puhul nii, et linn tahtis seal näha erinevaid funktsioone. See kant on tõesti justkui valmis: olemas on parkimiskohad, poed, söögikohad. Kui selle asemele tuleks jälle suur büroo- ja kortermaja, siis kas see ei muudaks seda kanti veelgi üheülbalisemaks. Õismäest saaks veelgi enam magala.
Kalm: Vastupidi. Töökohti tuleks juurde. See tekitabki vahelduse.
Trummal: Praegu on Õismäe üheülbaline elamusein, kui sinna tekiks midagi muud juurde, siis see pigem rikastab ruumi.
Rajasalu: Arutasime seda projekti. Meie planeerijad ütlevad, et Õismäe on linna seisukohalt päris täiuslikult välja ehitatud. Seetõttu võiks kompleks olla väljaspool Õismäe ringi.
Muru: Neid sõnu olen ma korduvalt kuulnud. Linnaplaneerimise Ametist nõuti, et ma suhtleksin Mart Pordiga, kes on üks autoritest, siis tema näiteks kiitis meie projekti heaks.
Paulus: Aga Mart, oled ise rääkinud, et võiks muinsuskaitse alla võtta mõne nõukogudeaegse mikrorajooni või paar kortermaja, kaupluse.
Kalm: See oli pigem provokatiivselt õhku visatud probleem. Ma ei usu, et oleks mõistlik kuulutada 60 000nde elanikuga Õismäe muinsuskaitsealaks.
Muru: Aga see on reaalsus. Mida siin õieti kaitstakse? Abstraktset ideed.
Kalm: Me ei näe ju Õismäe puhul ka seda algset minimalismi. Kinniehitatud rõdude abil on riiklikult loodud monstrumi enda jaoks ära kodustanud.
Mark: Kõrgehoonet tüüpiline teema, mille üle kakeldakse on kõrghoone suurem mõju naaberkrundile kui naaberkrundi mõju sellele. Ta tekitab negatiivse keskkonna sinna, kus kõrvalkrunt nägi midagi muud. See kinnisvarahinna languse ja tõusu küsimus. Kõrghoone võib tõsta või langetada kõrval oleva krundi väärtust. Teeb Nõmmele üheksakordse maja, siis see raudselt langetab teiste hoonete hinda, siis kesklinnas võib see hoopis tõsta. Mäng käib raha peale.
Trummal: Üldiselt on kõrghoone märk, et linna aktiivsus liigub sellesse kohta. Arhitektuuri headus ei sõltu siiski hoone kõrgusest. Ehitatakse nii kõrgeim maju kui kõrge ühiskonna majanduslik ja vaimne potentsiaal on.
Paulus: Kas mida kõrgem maja, seda targemad inimesed?
Trummal: Ei, vaimne potentsiaal on vajalik selleks, et üks kõrghoone ära ehitada. Ka investoril on see väga suur pingutus.
Kalm: Ka Elmar Lepa sugused oma sõgeda jonniga diskrediteerivad kõrghoone ideed.
Rajasalu: Seepärast peakski olema reeglid paigas, et keegi ei tuleks sõbramehelikult õlale patsutama, et luba mul ehitada.
Muru: Siin on küsimus, kes otsustab, kes loob reeglid?
Rajasalu: Iga planeering on sisuliselt ühiskondlik kokkulepe.
Mark: Ühtegi teist instantsi ei ole kui omavalitsus, mis ongi sellepärast kokku pandud, et valitseda seda ühist omandit.
Paulus: Linnas on ka teistsuguseid dimensioone. Ülar Mark, Teie olete uurinud mobiilside abil inimeste liikumisteid. Kus inimesed armastavad käia? Kas ainult Viru Keskuses ja Kristiines?
Mark: Seal kus on kõrghooned. Kus on kõige kõrgemad majad, seal on kõige rohkem liikumist. Seal on rohkem äri, rohkem aktiivsust, rohkem energiat., ühiskondlikku transporti, parkimismaju. Kui linnavalitsus otsustab, et siia tuleb kõrghoone, siis on see nagu sipelgapesa. Muu sureb välja, see tõmbab energia ühte kohta ära. Nagu Viru Keskus tõmbas vanalinnast.
Paulus: Mis siis oleks natuke sotsiaalsem lahendus?
Mark: Päris sotsiaalne oleks kõik lame, kõik ühe suurused, laiused.
Paulus: Aedlinna unelm?
Mark: Jah, aga see pole eriti võimalik meie ajaloo tõttu. Pigem tuleks alustada sellest, et määratleksime, et linnas on meil mingid väärtused, siis sinna me ei ehita. Ideaal oleks see, et ümber vanalinna oleksid tornid, siis oleks tagatud, et vana keskus oleks ka uute ehitistega keskus edasi. Mitte eraldi, uus ja vana linn.
Paulus: Kas kõrghoonete rajamine suudab ära hoida valglinnastumise? Või on need hoopis teised sihtgrupid?
Mark: Natuke ehk ikka hoiab, kes tahab endale saada palkmaja mere ääres, läheb ikka. Mina näiteks ei ole korterit linnas leidnud kolme aasta jooksul, järelikult on midagi nihu.
Rajasalu: Ümbruskonna vallad väljastasidki eelmisel aastal rohkem ehituslubasid kui Tallinn. Kui me ise midagi ette ei võta ja inimesi siia ei jäta, siis meie linn jookseb tühjaks.
Mark: Tulemuseks on küla, see on see “tornide väljak”, selle küla servas on vanalinn, kus käivad turistid ja ülejäänud on kahtlane suurte autoteede ja ostukeskuste väli. Tendentsid on palju hullemad kui seda tahetakse näha.
Trummal: Kõrghooned on nõnda ka arengu indikaatorid. Kuna Tallinnas on võrreldes Euroopa arenenumate maadega on elamispinna hulk ühe inimese kohta kaks korda väiksem. Kui majanduslik areng jätkub, on siin potentsiaali ehitada teine samasugune linn juurde sama inimeste arvu juures.
