Manic Street Preachers “Postcards from a Young Man”
Manic Street Preachers, bänd, mis alustas pungist ja käis vahepeal ära ka kõige tumedamates alternatiivroki sügavustes, poliitilises lüürikas ja ülemaailmses kommertseduski, on oma kümnenda plaadiga jõudmas omamoodi klassikalise finiši lähedale. See on see koht, kus U2 on tiirelnud juba viimased kaheksa aastat, koht, kus tehakse ära see kõige popim ja kõige laiemale kuulajaskonnale sihitud album. MSP on oma plaadi kommertslikkusest teadlik ja selle üle muretki tundnud. Kuigi tõepoolest on siin anthem-rokilikke šedöövreid staadionidele ja gospelkooridele (“Some Kind of Nothingness”), jääb MSP siiski igavesest eepikalõksust veel välja. Nad on eelkõige ju muusikud Walesist, kutsudes külalisesinejatekski tingimata mitte need kõige kuulsamad, vaid eelkõige kõige paremad (John Cale, Duff McKagen jt). James Bradfield on lauljana põhjus MSP rokitruudusele, ka vananedes ei saa nad mujale žanri eksida. Kitarr piniseb küll oma soolodes nüüd pisut nostalgiliselt (“Hazelton Avenue”), aga Walesi meistrid ei karda ju tagasivaateid. Paremad alternatiivroki stiilis palad näitavad väljapääsmatut, aga inspireerivat ja armastavat brittroki auku, millesse meie oma väike Eplikki ehk väikese poisina kukkus. Tore, et MSP ei karda midagi, sest ükskõik kui done and dusted, tried and tested see valem siin ka ei oleks, plaat on hästi tehtud. 7