Manitsused nelja aastatuhande tagant
Võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar näeb, et Vana-Egiptuse eluõpetused on ikka aktuaalsed.
Egüptolooge on maailmas arvukalt, kuid on riike, kus nad puuduvad. Vaevalt miljonilise rahva jaoks piisab ilmselt ka ühest ja selline spetsialist on meil Sergei Stadnikovi kujul olemas. Tema poolt vanaegiptuse keelest tõlgitud ja kommenteeritud “Ptahhotepi elutarkus” nägi Tallinna Ülikooli Kirjastuse muistsete tekstide sarja “Biblioteca antiqua” väljaandena ilmavalgust.
Elutarkused oli muistses Egiptuses levinud kirjandusliik. Tarkuskirjandust loodi Vana riigi ajast kuni 2. sajandini pKr umbes 2700 aasta jooksul. Neid tekste, mida on säilinud teadaolevalt 17, kasutati templikoolides ametnike väljaõpetamisel. Õpilased pidid karmi kepidistsipliini hirmus tekste pähe õppima, kuulsatele minevikusuurmeestele omistatud sõnu tsiteeriti vanaegiptuse ilukirjandusteostes. Need peegeldasid muistse haritud egiptlase — keda kogu Vana riigi (2686–2181 eKr) aegsest paarimiljonilisest elanikkonnast oli vaid 2–3 protsenti — kohustuslikku eetilist ideaalpilti.
“Ptahhotepi elutarkus” pärineb Vana riigi ajast ja on vanaegiptuse kultuuris üks vanimaid, autoriteetsemaid ja seal enim tsiteeritud kirjandusteoseid. Säilinud ei ole teksti originaal, vaid olemasolev teos põhineb arvukatel ümberkirjutustel, millest annab tunnistust ka lõpulause: “Jõudnud algusest lõpuni, nii nagu see leiti üleskirjutatuna.”
Ptahhotep oli ajalooline isik, 2400. aasta paiku eKr tegutsenud vaarao Džekara-Isesi kõrgametnik. Ei ole kindel, kas ta ise oli teksti autor, igatahes kirjapanija esitleb end sissejuhatuses Ptahhotepina. Teksti lõpus väidab Ptahhotep end olevat 110aastase, seega eas, mil on sobilik seesmiselt kirgastununa tagasi vaadata saavutusterohkele elule ja tulevastele põlvedele manitsusi jagada. Niisuguse kunstilise võttega lisati tekstile kaalu. Stiililise, keelelise ja sisulise analüüsi põhjal on alust väita, et tekst on koostatud kui mitte 3. aastatuhande eKr hiilgesajanditel — suurte püramiidide ehitamise ajal –, siis hiljemalt Vana riigi lõpuaegadel, ent igal juhul enne selle kokkuvarisemist.
Ptahhotep alustab pöördumisega vaarao poole, kurdab oma vanadusnõtrust ja on õnnelik, et suverään on talle armulikkust osutanud ja õpetussõnade jagamise heaks kiitnud. Edastatav tarkus jaotub kolmekümne seitsme peatüki vahel. Nagu rõhutab ka tõlkija eessõnas, tõstab Ptahhotep eriti esile vaikivat tagasihoidlikkust, õiglast meelt, ausust, sõnaosavust, mõõdutunnet, suuremeelsust ning vestluskaaslase, eriti kõrgemalseisva isiku tähelepanelikku kuulamist ja aupaklikkust tema suhtes. Autor hoiatab ahnuse, kadeduse, laimu, liiderlikkuse, keelekandmise ja inetu kõnepruugi eest. Ära uhkusta oma teadmistega, ära solva arukat inimest, pigem vaiki, kui et räägid rumalusi, ära alanda vaimuvaest, ära ole võimukandjana ülekohtune, ära põhjusta alamates hirmu, ole kõrgemalseisvate aukandjatega viisakas, ära põhjusta tülisid, ole alandlik jumalate vastu, ära hoople ega ülbitse, hoidu asjata vihastamast, ole õiglane!
See on vaid väike loetelu kõigist elukogenud üliku manitsustest. Aga oluline on ka ustavus valitsejale ja riigikorrale, kinnipidamine tavadest ja usukommetest, ebasündsast suguelust hoidumine, perekonna loomine, heatahtlik pereliikmete ja õiglane teenijate kohtlemine, ka vanade sõprade ja kaaslaste heasoovlik meelespidamine. Kellel need juhised meeles on, sel läheb elus hästi, aga kes neid rikub, see peab kahetsema siin- ja sealpoolsuses.
Need õpetused on ajatud. Kui sageli unustatakse kõike seda nüüdisajalgi! Võib kindlalt väita, et kantiaanlik eetika kuldreegel “tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks”, mida tunneme paljudest vanadest kultuuridest, kehtis juba Egiptuse Vana riigi päevil, kuigi mitte võib-olla nii selgesti sõnastatuna.
Sergei Stadnikov on kogenud tõlkija. Pole see tal ju esimene vanaegiptusekeelne tekst eestindada, meenutagem kas või omal ajal Loomingu veergudel avaldatud “Muinasjuttu merehädalisest” ja omaette raamatuna “Sinuhe jutustust”, mille ilmumisest on möödunud poolteist aastakümmet. Tõlke keel on paindlik ja sõnavara valiku taga aimub tõsine mõttetöö. Omaette määratu suur töö on olnud kommentaaride koostamine. Juba asjalikust ajaloolisest ja religiooniloolisest sissejuhatusest moodustavad viited poole. Ptahhotepi teksti enda tõlget on seitseteist lehekülge. Järgnevad 90 lehekülge võtavad enda alla 285 selgitavat märkust ja kommentaari. Selline põhjalikult kommenteeritud allikapublikatsioon on humanitaarteadustes teatavasti n-ö kõrgem pilotaaž. Etteheiteid ei ole põhjust teha ka Külli Habichti hoolikale toimetajatööle, samuti võib Stadnikovi kaua tundes selgesti ette kujutada, kuidas ta korrektuuri lugedes jälgis tähelepanelikult iga tähe ja kirjamärgi õigsust.
Küll tahaks aga edaspidiseks mitte ainult selle raamatu tõlkijale, vaid ka teistele, kes ei pääse tõlketekstide mahukast kommenteerimisest, pakkuda välja teistsugust süsteemi kui see, mida on praegu kasutatud. Väljapakutav sarnaneks teise samas kirjastuses samal päeval esitletud sama sarja kolmandas raamatus — Gaius Sallustius Crispuse “Catilina vandenõu” kommenteeritud tõlkes — kasutatud kommenteerimissüsteemiga.
Praegu järgnevad kommentaarid tõlketekstile. Huviline lugeja peab kasutama järjehoidjat, et lugedes kohe vastav märkus üles leida, katkestama alatasa lugemist, vaatama kommentaari, siis minema tagasi teksti juurde, ja nii mitusada korda!
Soovitan viia märkused hoopis teksti sisse joone alla, aga lugejasõbralikumal kujul. Joonealustes märkustes sisalduks vajalikud täiendavad selgitused, aga ilma mahukate täisviideteta kirjandusele, ainult sulgudesse paigutatud autori nime, teose ilmumisaasta ja leheküljega. Kasutatud kirjandus asetseks seevastu raamatu lõpus. Nii pääseks tavalugeja üsnagi hirmutavast erialakirjanduse rägastikust, mis teda praegu kommentaaridest eemale peletab, küll aga saaks tõsine huviline tutvuda kirjandusega teksti läbilugemise järel. Nii kaoks ka vajadus valikbibliograafia järele, mis praegu raamatu lõpus mõjub kuidagi poolikult. Olen kindel, et sel moel kasvaks lugejahuvi mitte ainult raamatu, vaid ka egüptoloogia vastu ja suureneks läbimüük.
Raamatu esitlusel, mis toimus 7. detsembril Euroopa Liidu majas, väljendas Sergei Stadnikov heameelt selle üle, et Tallinna ülikool aasta eest raamatusarja “Biblioteca antiqua” asutas, kuid samas ka kahetsust, et sellega pole hakkama saanud Tartu ülikool. Mu meelest on siiski kõige tähtsam see, et nimetatud sari meie väikeses kultuuriruumis üldse olemas on. Ei ole tähtis, kas Tallinnas või Tartus. Pealegi, kui vaadata toimetuskolleegiumi koosseisu, siis seal on lisaks maailmanimega õpetlasele, California Los Angelese ülikooli emeriitprofessorile Jaan Puhvelile ülejäänud liikmed, vanade keelte tundjad Amar Annus, Anne Lill, Maria-Kristiina Lotman ja Janika Päll kõik ju Tartu ülikoolist. Väikesele Eestile piisab tõesti ühest sellisest sarjast. Oluline on sisu. Lati tõstis sarja avateose “Gilgameši eepos” akadi keelest tõlkinud Amar Annus muljetavaldavale kõrgusele. “Ptahhotepi elutarkus” hoiab seda väärikat taset.
