Quentin Tarantino uue filmiga „Ükskord ­Hollywoodis“ võib kergesse alaväärsuskompleksi kukkuda. Eriti suve lõpus, kui tulen välja kuskilt maa seest, jalas lääpas plätud, seljas kala-aroomine vammus, välja kasvanud juuksed nagu Üllar Jörbergi vuntsid, sõrmeküünte all sünnimaa muld. Ja siis lööb ekraanilt vastu hoopis teistsugune maa ja ilm. 120protsendine kontsentraat planeedi kõige fläshi­ma koha kõige fläshimast ajajärgust. Valged buutsid kahemeetristel jalgadel, mis suubuvad vääramatult pühasse miniseelikusse. Lõrisevad maanteeristlejad, millest kõlavad disc jockey’de mäur ning ­tüüned kergemuusikalained ning mille lahtisest salongist lehvivad kuldjuuksed. Kinoteatrite neoonsiltidega valgustatud bulvarid. Luksuslikud Playboy peod kogu atribuutika ja isikkoosseisuga. Üleküpsenud seksuaalsusega alaealised. Maniakaalsed lavastajad, konjakit nilpsavad superprodutsendid. Bruce Lee, ­Steve McQueen, Al ­Pacino, Brad Pitt, ­Leonardo ­Di­Caprio, Margot Robbie, Dakota Fanning. Ühesõnaga, kõik on olemas. Kõike on palju, palju, palju. Palju stiili, palju tsitaate, palju rock’n’roll’i, palju kuulsusi, palju nostalgiat, palju mängu mängus ja natuke liiga palju filmi (kogu kupatus kestis ja kestis peaaegu kolm tundi). Ja liiga vähe sügavust sillerdava pinna all. Nagu läheks Pärnu rannas ujuma – oled pool kilomeetrit kahlanud ja ikka meri põlvini.

« Avalehele 0 Kommentaari