Mao demoniseerimine

Suure Tüürimehe elulugu ei anna vastust, kes või mis ta ikkagi oli, leiab Andrei Hvostov.

Tõenäoliselt on paljudel keskealistel inimestel mingid assotsiatsioonid seoses Mao Zedongi nimega. Minu üks kunagisi põhikooli õpetajaid sai polii­informatsiooni tunnis (oli selline tund, kuhu minnes tuli ajalehest Säde välja lõigatud artikkel kaasa võtta ja kui õnne polnud, siis see soravalt ette lugeda) maha vapustava tiraadiga Mao, puna-Hiina ja üldse kõigi hiinlaste aadressil – tegemist olnud inimtaoliste loomadega, kelle südamesooviks olnud N Liidu hävitamine tuumasõjas. See vastuvõtlikus eas kuuldud asi sai nüüd aastakümneid hiljem ümber lükatud – Jung Changi ja Jon Halliday raamatus “Mao. Rääkimata lugu” võib lugeda 51. peatükis “Sõjahirm” sellest, kuidas hoopiski Mao ise oli pärast 1969. aasta kurikuulsat Damanski saare intsidenti (kokkupõrge Amuuri jõe saarel) täielikus paanikas, kartes venelaste tuumalööki. Kui Moskva saatis Pekingisse läbirääkimiste delegatsiooni, siis “Mao ja tema kildkond kartsid, et lennuki pardal võivad läbirääkijate asemel olla aatomipommid”, ja seepärast pani kogu ladvik Pekingist igaks juhuks plehku (lk 540). Naljakas, aga selle lugemine tekitas pärast seda kunagist poliittunni traumat teatud rahuldustunde.

Üldse on vene (post-stalinistlikud) kommunistid kõnesolevas Mao raamatus kuidagi sümpaatseks kirjutatud. 43. peatükis, kus muu hulgas juttu Suurest Näljahädast, seisab järgmine kinnitus: “Tollane Nõukogude suursaadik Pekingis Tšervonenko rääkis meile, et Moskva käskis tal püüda Hiina toiduekspordist keelduda ning et Venemaa oli mõnikord viljasaadetistest ära öelnud. Venelased teadsid väga hästi, milline nälg Hiinas oli.” Nälgivate hiinlaste pärast südant valutav Nikita Hruštšov olnud koguni nii vastutulelik, et revalveeris jüaani vahetuskurssi Hiina kasuks (lk 460–61). Inimesed, kes põlvkond varem korraldasid suure näljahäda Ukrainas, kaotasid unerahu surevate hiinlaste pärast?

Hiinlanna Chang ja britt Halliday võivad ju seda uskuda, aga minu kui endise nõukogude kodaniku hinges on teatud kahtlused. 

Enne kui hakata raamatu kallal võtma, mõne lausega selle voorustest. Esiteks ei ole eesti keeles eriti palju raamatuid Hiina kohta ilmunud. Paar nimetust enne sõda (1938. aastal näiteks Tammsaare sulest “Hiina ja hiinlane”) ja mõned pärast seda, kusjuures 50ndate lõpuni Mao suhtes sõbralikud (näiteks August Saaremägi “Rahva-Hiina tänasest ja homsest 1959.aastal) ning hiljem mõistagi tema suhtes vaenulikud (Ernst Henry “Hiina ­Aasia vastu” 1981. aastal).

Uue iseseisvuse aegne saak – kui jätta kõrvale feng shui, horoskoobid, massaaž ja köök – on lisanud vaid neli teost. Tahaks nimetada kahte neist: Denes Baracsi “Den Xiaping” on lugu sellest mehest, kes tõi Hiina välja Mao korraldatud katastroofist, ja teiseks Ross Terrilli “Uus Hiina impeerium”. Raamatuid Hiina kohta meil seega eriti palju ei ole. 

Mahult on Terrilli teos võrreldav Mao elulooga, ent kindlasti mitte vaimult. Terrill kirjutab Hiina uuemast ajaloost üldiselt ja ta on Mao suhtes rõhutatult neutraalne, erinevalt Changist ja Hallidayst, kes ei tee vähimatki katset varajata oma jälestustunnet “suure tüürimehe” vastu. Kuna kommarid tulebki ahju ajada, siis on selline lähenemine muidugi ainuõige.

Kuid siit algavad ka raamatu probleemid. Eesti arvustajatest on vist ainsana sellele tähelepanu juhtinud Jan Kaus oma Sirbi-arvustuses “Mao jälg kolba peal”. Kaus ei saa jätta tähele panemata, et Chang ja Halliday toovad välja Mao suure kire raamatute vastu, ent autorid ei maini poole sõnagagi, millest siis ikkagi Mao lugemisvara koosnes. Raamatud kujundavad inimesi, nagu üks käimasolev kampaania pealinna prügikastidelgi kinnitab, ja seega oleks Mao mõistmiseks oluline teada tema lektüüri. Seda me aga sellest teosest teada ei saa.

Miks? Sest Mao oli – ma nüüd interpreteerin – sünnist saati monstrum ja seega pole mingit tähtsust sellel, mida ta luges. Lugemkireski kajastus tema värdjalikkus – lesis Suure Marsi ajal kanderaamil ja muudkui luges, sellal kui kümned tuhanded lihtsõdurid kurnatusse kärvasid.

Kuna Mao biograafid Chang ja Halliday jälestavad Mao Zedongi, siis võiks küsida selle põhjuse järele. Chang oli lapsepõlves puna-Hiinas privilegeeritud laps. Tema vanemad kuulusid tippnomenklatuuri ja tüdruk ise oli agar kommunist. Kui Mao alustas suurt puhastust ja Changi vanemad lõpuks selle tagajärjel hukkusid, langes tüdruku silmilt kae. Ning Jon Halliday? Teda peetakse (või peeti) vasakpoolseks ajaloolaseks. Eks ole temagi kunagistes ideaalides pettunud.

Kas võiks üldistada, et Mao ­biograafia on kirjutanud kaks endist punast, kes õiendavad arveid oma kunagise kangelasega? Kardan küll. Kui asi on arveteõiendamises, siis pole vaja oodata objektiivsust.

Jah, kommarid tulebki ahju ajada, ent teiselt poolt ei too selline tegevus lähemale puna-Hiina kui fenomeni mõistmisele. Kusagilt ma lugesin, et hoolimata kõigest näljutamisest ja represseerimisest, mis Mao saatis korda Hiina külaelanike kallal, on tänase Hiina talupidamistes täheldatud temale pühendatud pühakujukeste sättimist maja rituaalsesse osasse. Mao on muutumas omamoodi jumaldatud persooniks. Miks? Changi ja Halliday raamat vastust ei anna. Mao kujutamine mitte ainult monstrumina, vaid ka täieliku “luuserina” (läbikukkuja majanduses, sõjanduses, ühiskonna edendamises, oraatorina nõrk, teoreetikuna tühine) tekitab lugejas ühel hetkel küsimuse, et kuidas selline tüüp suutis aastakümneid juhtida ühte maailma suurimat riiki. Hüva, ta oli kõva intrigaan ja inimestega manipuleerija, ta oli piiritult julm, aga ikkagi… seitsmesajamiljonilise riigi täielik allutamine oma tahtele eeldab mingeidki vaimseid võimeid. Geniaal­suse välgatusi. Chang ja Halliday midagi niisugust Maos ei leia. Pole temas ka midagi inimlikku. Nagu üks ingliskeelne kriitik Observeris mainis – tänapäeval on moes isegi Hitleris leida midagi head, olgu armastus koerte vastu või hoolimine teiste inimeste lastest, aga Maol pole Changi-Halliday järgi ainsatki sümpaatset omadust. 

Raamat on võimas, autorid on aastaid arhiivides töötanud ning teinud arvukalt intervjuusid Maoga kokku puutunutega. Intervjueeritute nimekiri paneb õhku ahmima. Mitte ainult Mao voodikaaslased, teenijad ning kaasvõitlejad, vaid ka kolm endist CIA direktorit, suursaadikud, välisministrid… Valik kommentaare mittevajavaid nimesid: George H. Bush, Henry Kissinger, Imelda Marcos, dalai-laama, Markus Wolf, Michelangelo Antonioni, Barbara Bush. 

Lugeja tahaks muidugi hirmsat moodi teada, mida need prominendid Maost pajatasid. Ma testisin ühe väiksema venna näitel – intervjueeritavate nimekirjas on Stalini tõlk Valentin Berežkov. Otsisin teda isikunimede registrist. Ei leidnud. Vaatasin teise intervjueeritu järele: kindral Georgi Lobov, nõukogude vägede juhataja Korea sõjas. Jälle ei leidnud.

Ja nii see ongi – autorid väidavad, et nad rääkisid ühe, teise ja kolmandaga, aga nende juttude sisu me teada ei saa. Ajakir­jas Foreign Affairs ütleb üks ­arvus­taja, et ta võttis ühendust Mao ­inglise keele õpetajaga, kes on samuti intervjueeritavate nimekirjas. Nimetatud naine tõesti kohtus paar korda Changiga, kuid ta olevat oma sõnul keeldunud Maost ­midagi rääkimast. Kas saab sellist allikat nimetada intervjueeritud inimeseks? Muidugi mitte.

Kokkuvõtvalt. Selle raamatu ilmumine on igati tore sündmus. Ent neile, kes Hiina uuema ajaloo vastu huvi tunnevad, ei saa mingil juhul soovitada piirdumist vaid selle teosega. Sine ira et studio, õpetasid juba vanad roomlased.