Mare Mikoff kuuleb ja näeb

Jaan Elken leiab, et Mare Mikoff tunneb end mentaalselt osana maailmakunstist.

Mare Mikoffi näitus “Ta kuuleb. Ta näeb”
Tallinna Kunstihoone Galeriis, lahti kuni 20. oktoobrini.

Mare Mikoffi 2000. aastal toimunud retrospektiiv Ro­termanni soolalaos (koos Herman Hallistega) andis järje­kordse tõestuse veendumusele, et tegemist on ühe huvitavama port­retistiga eesti skulptuuris. Min­geid väsimuse ega “mahakantud” sti­li­satsiooni märke tema 1970–80nda­te pronkside ja marmorite taas­kordsel ülevaatamisel ei tuvastanud ilmselt ka kõige norivam ar­vustaja. Mikoffi barokse volüümiga karak­­terport­ree­de kangelasteks on eran­di­tult tegijad mehed, tugeva kunst­ni­ku­isik­su­sena oleks ta port­re­tee­ritavatest otsekui endale võrdväärseid sparringupartnereid otsinud.

Jaak Kangilaski baby-face, Len­nart Meri Mefistona ja futu-techno Harry Liivrand väljuvad kunstilise mõjukuse intensiivsuselt portree-büs­tile reserveeritud niðist. Tun­dub, et kujur on andnud oma tegelaskujudele nii tugeva power’i, et nood asuvad “katma” prototüüpe endid.

Mikoff on kunstnik, kes ei lepi kunagi saavutatuga: olles kursis maailmas toimuvaga, on teel­olek talle igas mõttes eluviisiks saa­nud. Paradoksaalne on, et ehkki ta kuulub n-ö etableerunud ja ennast “lõplikult leidnud” tugevas­se skulptorite plejaadi, leiame ta sarnaselt Mati Karminiga ennast uutes olu­des läbi uute väljendusvahendite uuesti kehtestamas.

Mikoff lisas 80ndate lõpul pronksile värvi ja ohtralt drapeeritud tekstiili, “pehmeid ja karvaseid” materjale käsitleb ta siiski hoopis teises võtmes kui 90ndate keskel maaletoodud feministlik kunst. Ready-made lisandite, nagu valmisriided, jalanõud-käekotid, ohtrus tema assamblaaþides (“Tüdruk A”, 1995; “Vinüül”, 1995 jmt) loob küll mõeldava lingi camp-kunstiga, kuid domineeriv hingus ehk teisisõnu vormikindlus ja vormiprobleemide suur osakaal on pärit pigem renessansi-baroki-manerismi travestiast pop-kunstiga.

Kõik eelöelduon proloogiks käesolevale Kunstihoone galerii ekspositsioonile “Ta näeb. Ta kuu­leb”. Galerii esimeses saalis näeme me nelja rohe-oranþ-roosa-valgesse ühevärvilisse toogasse mässitud, too­lil istuvat (nais)figuuri, kellel pea asemel on tavaline kartongist pappkast (selline, kuhu kolimisel esemeid pannakse) – ühel juhul on tegelane hoopis “peata”. Tekstiilist draperiide toonivalik oleks pärit ot­se­kui kriðnaiitidelt, toolid, millel fi­guurid istuvad, on oma naeltera­vi­ke­le asetatud olekus otsekui levitatsiooniks – kohavahetuseks – valmis. Figuuride käteks-jalgadeks on mo­dellilt (kelleks suure tõenäosusega on Mikoff ise, vt sarnasus skulptuu­ri-seadeldisega “Mare”, 1995) võetud kipsvalus patineeritud jäljendid, isegi küüned on värvitud. Para­noiline oleks ilmselt kunstimaailmas tegutsevaid ametnikke sea­deldiste prototüüpidena näha, kuigi Kunstihoone levitatud pressi­tekst teeb paljulubavaid vihjeid. Tagasaali “tuututavas” vaikuses, st seinale tagurpidi kinnitatud pasu­na­te vahel, istub ikka samasugusel “hõljuval” toolil parukaga tegelane, kes sõrme huultele surudes vaikust näib paluvat.

Mikoffi plussiks ka sellel näitusel on kindlasti skulpturaalsete mahtude ja ruumisuhte ülihea valdamine, siin ei ole midagi liigset ja midagi ei saaks ka ära võtta. Ei mäletagi galeriis nii tempereeritud tervikmõjuga ekspositsiooni. Oota­ma­tu on see programmiline ano­nüüm­susetaotlus, figuuride puhul näiteks loobumine näo modelleeri­misest kui “asjast, millest just Mi­koff teab kõike”. Dekonstruktsiooni teele läinuna tundub ta plaanivat loobumist stiliseerivast isikupärast üldse. Kas selleks, et naasta “kon­tsep­tuaalse hüperrealistina”? Sar­na­sus skulptuurimaailmas levivate tendentsidega (Ron Muecki tähelend, Duane Hansoni rekordhinnad Christie’l jne) on loomulik, Mikoffi looming annab juba mõnda aega tunnistust, et mentaalselt tunnetab ta ennast osana maailma­kunstist.

Maurizio Cattalani skandaalne hüperrealistlik assamblaaþ “La Nona Ora”, mis kujutab meteo­rii­dist tabatud lamavat paavsti, võiks näiteks Mikoffile kuuluda. Ka Sergei ðutovi, Venemaa viimase Veneetsia-staari 26 musta drapeeritud palvetajat on kuidagi “mi­kof­lik”. Mikoff kuulub küll Eesti skulptorite sellesse põlvkonda, kes 90nda­tel elas üle ajutise sunnitud taandumise, kuid tema professio­naal­sus tagab talle jätkuvalt võimsa edumaa just manuaalsete oskuste allakäigu foonil – ja seda ka odava­tes, näiliselt madala künnisega, igaühele kättesaadavates materjalides.