Margit Adorf: Eelmäng lõpeb erektsioonihäirega
Kurtisaanifilm “Chéri” pakub silmarõõmu, kuid lõpp ei kõlba kuskile, arvab Margit Adorf.
Kui see film kiiresti ühte lausesse kokku võtta, siis pakuksin: “Ilus-ilus-okei-ilus-ilus-ilus-nätaki!” Kõnealusest filmist rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, kui kehvasti on linateos lõpetatud. Võib isegi öelda, et eelmäng lõpeb erektsioonihäirega, kui lubate nii väljenduda. Kuna film jutustab prostituudi poja ja vanuselt tema emaks kõlbava kurtisaani armuloost, siis ilmselt te lubate. “Chéri” tahab olla natuke enamat kui kostüümidraama, kuid mõne koha peal on küll ekraanil näha ehmatavalt halba näitlemist ning vahel libisetakse sündmustikust jutustaja abiga pinnapealselt üle. Rohmakas ja lohakas lõpplahendus on see, mis sunnib filmile andma palju madalamaid punkte, kui see võiks väärida. Ometi sobib film vägagi hästi vaatamiseks neile, kes soovivad silmarõõmu, seega ma just otse ära rääkida ei taha, missugune on see liiga ettevalmistamata ja järsk lõpp.
Aga vaatame asjaosalisi. Michelle Pfeiffer mängib vananevat kurtisaani Lea de Lonvali, kellel ei ole eriti suur sõpruskond. Arusaadavatel põhjustel ei kuulu kerglaste elukommetega naine just
nende hulka, keda auväärt kodanikud õhtusöögikutsetega üle külvaksid. Üks tema sõbrannasid on kunagine ametiõde madame Peloux, keda kehastab Kathy Bates. Lea ja Peloux ei ole kunagi kuigi hästi läbi saanud, kuid neil tuleb teineteisega leppida, sest paremat pole kuskilt võtta. Madame Peloux’l on nüüd juba täiskasvanuikka jõudnud poeg, kes on juba õige noores eas liiderdamisest ja prassimisest väsinud ning leiab, et kurtisaan Lea võiks olla meeldiv vaheldus. Ootamatult mõlemale asjaosalisele on nad paar isegi kuus aastat hiljem. Siit hargnevad sündmused, mis viivad paari lahku. Chéri (Rupert Friend) ema korraldab pojale lapselaste saamise lootuses sobivad pulmad noore tütarlapsega.
Näeme mõnevõrra armuvalu, paljast ihu, peenemakoelist flirti, kauneid romantilisi kaadreid, tuska ja piina, õnne ja rõõmu. Eelkõige näeme aga palju ilu, detailideni läbimõeldud interjööre ja lokatsioone, kostüüme, serviise, grimmi. Näitlemise vallas tahaks etteheiteid teha vaid Michelle Pfeifferile, kellel filmi alguspoolel esines ebakindlust ja komistamist, kohati jäi mulje, et talle on tuimalt öeldud: “Pane käsi puusa!” ja ta ei saa täpselt aru, miks. Nendele komistustele võib läbi sõrmede vaadata, need on nii väikesed, kuid tema kaliibriga staarilt võiks oodata täiesti veatut etteastet. Siiski oleks norimine puhas patt, sest lõppkokkuvõttes andis ta oma karakteri läbielamised kõik nüansirohkelt edasi ja nägi seejuures välja lummavalt kaunis. Kathy Bates oma rollilahendusega ei üllatanud, õigupoolest vastas ta ootustele, sest on varemgi sarnaseid osatäitmisi teinud – bravuurikas valjuhäälne daam, kes sülitab heakskiidetud tõekspidamistele ega põe selle pärast pikalt. Rupert Friend kuulub kindlasti nende meesstaaride sekka, kes õrnemast soost kinopublikul põlved nõrgaks võtab, ja eks on ka filmis kohti, mis daame õhkama panevad. Friend lahendas oma rolli veetlevalt, kohati võiks iriseda, et veidi rabedalt, aga samas ta mängiski veel rabedat noormeest, kes püüab kõigest hingest elust üle olla, kuid peab lõpuks alla vanduma. Ei tahaks talle midagi ette heita.
“Chéri” ei ole film, mis oleks palju laineid löönud. Berliini festivalil ta siiski võistles. Veidi loorbereid on lõiganud filmi helilooja Alexandre Desplat, küll mitme filmi pealt kokku. Hoolimata väikestest konarustest, ülimagusast sisust ja vajakajäämisest finaalis, väärib “Chéri” vaatamist ja pakub kindlasti esteetilise naudingu.
Suurbritannia/Prantsusmaa/Saksamaa 2009.
Režissöör Stephen Frears.
Kinos Artis 19. veebruarist.
