Trailer

Tahan hoiatada filmi eest, mis võib vaatajat lõksu meelitada mitmel eksitaval viisil. Esiteks on linalool pealkiri „Into the Woods”, mis kattub samanimeliste õudusfilmidega (2008, 2010, 2012, sel aastal ka „Into the Woods 2”). Praegune on disnikas, mitte niru splätter. Teiseks on filmil ette näidata mitu Oscari nominatsiooni (ei võitnud). Meryl Streep kandideeris parimale naiskõrvalosale, nomineeritud oli kostüümikunstnik Colleen Atwood ja filmikunstnikud Dennis Gassner ja Anna Pinnock. Tõele au andes peab ütlema, et oma kategooriates on tegijad nominatsiooni väärt. Aga film on palju halvem kui kõik need nirud splätterid pealkirjaga samuti „Into the Woods”. „Sügavasse laande” on muusikal. Ja oh häda ja viletsust - see on väga, väga halb muusikal. Mitte midagi toredat nagu näiteks „Mary Poppins”, „Lumivalgeke” või hiljutisemast ajast näiteks „Lumekuninganna ja igavene talv”. „Sügavasse laande” on tõsiselt häiriva heliribaga filmilaadne toode, mille vaatamine võib puruks krääksutada ka kõige karastunumast terasest närvid. Tundub, et muusika autor Stephen Sondheim on selle kihlveo korras kiiruga valmis visanud või on seda tema eest teinud hoopis käpardlikud variautorid. Just muusika peletas mind filmist eemale, kuigi asusin vaatama eelarvamusteta ja positiivse meelestatusega. Üks ja sama meloodia muudkui kordub ja kordub, eelmine laul lõppeb ja järgmine algab - sama närvesööv saagimine. Sõnad on teised, muusika sama. Ja nii käiatakse seda lugu. Ma pole muusika osas eriline hellik, kuid seda ma välja ei kannatanud. Võimalik, et lastele võiks film meeldida, kuid väiksemaid see kindlasti hirmutab, ka on lugu väiksematele keeruline mõista. Nii et hoiatan - ärge väikseid lapsi seda vaatama viige. Ja kui suuremaid kinno saadate, siis pigem ärge ise kaasa minge. Ainult kostüümide ja Meryl Streepi pärast ei tasu film kannatuse proovile panemist.
Alates 17. aprillist kinodes üle Eesti