Margit Kilumets, Kersti Kreismann “Kersti kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”

Margit Kilumets, Kersti Kreismann “Kersti kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”

Ajakirjade Kirjastus, 2008. 238 lk.

Raamat käsitleb tuntud ja armastatud näitleja Kersti Kreismanni arengulugu. Mitte kõik elulood pole arengulood. Mitte kõik ei liigu endale antud ruumis kõrgemast juhituna, seda ära tundes ja seda mööda kulgedes. Kersti Kreismanni puhul võiks seda tunnistada küll.

See ei ole enesekeskne primadonnalugu. Kersti Kreismann märkab ja mõtestab kogu aeg teisi inimesi, neid hoides ja toetades, neile vabadust andes ja neist lahkudes, kui vaja – ta järgib omaenese nähtamatut, vaid talle endale teadaolevat, vaistlikult tajutud rada – hoolivalt, vaikselt ja peenelt.

Juba pealkiri on kõnekas – viidates raskele rajale, mis ometi on vähemalt pealtnäha kergel sammul läbitud. See on läbini teatriinimese tekst, vahetu, otsene ja täpne. Siin ei ole kirjanduslikke paisutusi ega flirti lugejaga – kõik tunderõhud on edasi antud diskreetselt, ausalt, puhta tunde ja peene maitsega.

“Paljajalu kõrrepõllul” on sündinud tänu väljastpoolt kerkinud küsimusele – mitte kättemaksuks ega enesetõestuseks, veel vähem enesereklaamiks; mitte raha, au ega kuulsuse pärast – see on puhtsüdamlik, kui ka ennast ületava eneseavamise läbi teoks saanud teos, mis kõneleb ühtaegu ajastust ja isiksusest, samal ajal ka mitmetest teistest autorile lähedal seisnud, eesti kultuuri jaoks olulistest isiksustest – nagu Mati Unt ja Juhan Viiding.

Siin on tänuväärt materjali nii teatriajaloolastele kui lihtlugejatele, nii sise- kui välisringile. Ühtlasi on see veenev lugu sellegi noore teatrihuvilise inimese jaoks, kes eesti kultuurist tuhkagi ei tea – psühholoogiliselt kõnekas ja lihtsas kõneviisis kirjeldatud teekond kõrrepõllult kõrgkultuurini – ja omajagu ilmutuslik, avarusi avav ruum.

Neljakümne keisri hullu kiri on tõenäoliselt praegusel ajal, praeguste noorte jaoks raskesti mõistetav – ometi on see uhke hirm Kersti Kreismanni raamatus veenvalt lahti kirjutatud. Ja just see sõnaühend sobib iseloomustama mitmeidki Kersti keerulisi, kuid väärikaid valikuid.

Margit Kilumets on komponeerinud erinevatest mälukildudest, päevikukatkeist ja fotodest terviku, millest kumendab äratuntavalt läbi Kersti isiksus, kõlab tema enda hääl. Siiruse ja diskreetsuse tasakaal on ülipeen ja raskesti saavutatav kunst omaette – see nõuab suurt enesedistsipliini ja erakordset vaprust; võib-olla on see koguni musikaalsuse küsimus.

Võin vaid kujutleda, et oma eluheiet looks kedrates toimub inimese teadvuses mitmeid muutusi; ühtaegu on see psühhoteraapiline tegevus, vallandades maetud mälestusi, samas sunnib silma vaatama ebamugavatele tõsiasjadele, nagu kas või inimeste erinevate mälupiltide kõrvutamine. Ehk nagu ütleb autor ise: “Pööningult, keldrist, panipaikadest tuli välja mälestusi, mis olid sinna kunagi talletatud, ja mis ilmselt olekski jäänud minust sinna. Ehmatav kohtumine olnuga täis naiivsust, pateetikat, häbi, huumorit, soojust.” Ja samas tõdeb ta: “Kui ma peaksin võtma ühe sõnaga kokku tunde, mida kogesin selle raamatu valmimise ajal, siis on see IMETLUS.”

Olgu öeldud, et sama kehtib ka raamatu lugeja puhul.