Margit Säde: Olen väga paljude inimestega kohtunud just tantsupõrandal

Margit Säde (34) on vabakutseline kuraator, kunstnik ja loometöötaja. Ta on õppinud Eesti Kunsti­akadeemias kunstiteadust ja Zürichi Kunstiakadeemias vabasid kunste.

Alates 2017. aasta sügisest töötab ta Eesti Kunsti­akadeemias vabade kunstide külalisdotsendina. Sel reedel, 1. juunil avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) Tallinna XVII Graafikatriennaali peanäitus „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus“, mille kuraator Säde on. Kombineerides fanaatilisi ideid ja somnambuulseid nägemusi koos hoolikamalt läbimõeldud taktikatega, juhib näitus tähelepanu eri kunstnike omailmadele, mis pakuvad alternatiive elule „transformatiivses digitaalses ühiskonnas“ ehk elule „pilves“. „Pilvepurustajaid“ saab EKKMis vaadata 15. juulini.

FILMILE PILDISTAMINE

Tõeline nauding. Ilmutan filme aastas ainult üks või kaks korda, alles siis, kui kõik kaadrisse jäänu on juba meelest läinud. Üle seitsme aasta olen näiteks üles pildistanud seda, kuidas mu abikaasa poja juukseid lõikab. Kui näen, et käärid välja võetakse, haarab käsi juba iseenesest fotoaparaadi järele.

TANTS

Tants on minu jaoks nii rituaalne toiming kui ka kommunikatsioonivorm. Olen väga paljude inimestega kohtunud just tantsupõrandal. Kui koos liigutamine on inspireeriv, siis on seda üldjuhul ka verbaalne suhtlus. Kui kõik ruumisolevad energiad kokku sulanduvad, võib saada ühest tantsuõhtust, mis võib kõrvalseisjale meenutada mingit suuremat sorti nõidumist, vaimutoitu väga pikaks ajaks.

LÕHNAD JA KUUES MEEL

Ma elan pesumaja kõrval ja kuidagi väga trööstiv on tunda kodu ümber värske pesu ja triikimise lõhna. Kevadel lahtise aknaga magades lisanduvad sellele kastan ja sirel, tunne on ülev, nagu ärkaks kuskil põõsas. Ka kaseviha ja suitsusauna lõhnast ei saa kunagi küllalt. Kuigi võiks arvata, et kunstivaldkonnas tegutsedes kasutan peamiselt nägemismeelt, olen alati üritanud tunnetada nii kunsti kui enda ümbrust kõikide meeltega võrdselt, kaasa arvatud kuuenda meelega.

POSTKAST

Neljapäeviti ei jaksa ära oodata, millal koju saan, sest tean, et postkastis ootab mind värske New Yorkeri number. Hea (aja)kirjandus ja luule on eluks vajalik. Pidevalt pöördun tagasi Susan Howe’i, Anne Carsoni, Clarice Lispectori, Lucia Berlini ja Lydia Davise loomingu juurde.