margit Tõnson soovitab: Päikesepaiste
Apokalüptilisi filme tuleb harilikult ikka lainetena.
Praegu jooksevad kinodes kõrvu “Päikesepaiste”, Jumala
kättemaksu
kuulutav “Lõikus”, allegooriline düstoopia
“Tüütu mees”. Kohe tuleb
levisse ka ilma ühegi lootusekiireta zombie-horror “28 nädalat
hiljem”.
Mõned neist utoopiatest on lihtsalt võluvad, teised ka
intellektuaalselt ergutavad. Professionaalselt mässitakse parimates
neist ka kõige suurem skeptik emotsionaalse kaasaelamise võrku
– ja
“Päikesepaiste” on kahtlemata profilt tehtud.
Danny Boyle’i (“Trainspotting”) filmi mõjutajateks
saab pidada
“Solarist”, “2001: Kosmoseodüsseiat” jpt, aga
kindlasti mitte
“Tähesõdu” või muid lapsikuid fantaasia-ulmeid.
Visuaalselt uhke retk
viib meid Icarus II pardale. Manhattani saare kaalus megapommi kandva
kosmoselaeva ülesandeks on kutsuda kustuvas Päikeses esile
megaplahvatus, et Maa elutegevuseks vajalik täht taas eredamalt särama
hakkaks. Tähtsal kohal on küsimused: kas mõne inimese surm kogu
inimkonna hüvanguks on väike või suur ohver? Kumb on
kriisisituatsioonis adekvaatsem, kas inimene või parda-arvuti
tehisintellekt? Need dilemmad mängitakse näitlejate poolt hästi
välja.
Seda hästi orkestreeritud sümfooniat, mis finaalis kahjuks
kommertslaulukeseks muutub, on siiski meelikosutav vaadata.
Tallinn – CC Plaza