Margit Tõnson: Tasakaalust, vertikaalselt
See oli üsna rumal mõte, sest sellise ükskõikse letargiaseisundi taga igatsemine oli mu tegelike ootustega vastuolus. Öeldes, et soovin oma ellu rohkem tasakaalu, ei mõelnud ma, et tahan elu, kus kõik on igal hommikul ärgates täpselt nagu eile.
Tegelikult on tasakaal ikkagi sinusoid - ühe palju uut ja erutavat ülevalpool nulljoont ja ühe palju rutiinset ja hirmutavat all. Hirmu kohaloluta ei tunneks me uut ja huvitavat ülepea äragi, aga rutiin on see, mis sihile viib. Tasakaal on vertikaal-, mitte horisontaaljoon ja vertikaali tippudega saab jõudumööda tegeleda, leidmaks nende kõikumise vahele parema balansi - et need ei kaoks liialt pilvedesse ega upuks liialt sügavustesse.
Jäätisetootja Premia sai mõni aasta tagasi tasakaalu vertikaalsest olemusest väga hästi aru. Nemad nägid, et kui turul on popid kõikvõimalikud väherasvased jogurtitopsid ja mahlapulgad, siis järelikult on sinusoidi teises otsas inimesed, kes tahaksid eriti rammusat jäätist. Nõnda tuldigi välja 15protsendise koorejäätisega ja see osutus tõeliseks hitiks. Muidugi nüüd, kui ma ise vahukoorest, kondenspiimast, peenralt korjatud piparmündist ja tumedast šokolaadist jäätist meisterdan, tundub ka Premia koorejäätis lahja lurr. See omakorda näitab, et hea asi on hea vaid senikaua, kuni sa pole saanud paremat. Ka siin on tasakaal - alati saab minna halvemaks ja alati saab minna paremaks, mis aga haakub vana budistiiku tõega, et kõik läheb mööda, mitte miski ei jää.
Kui keegi väga heledasti särab, peab kuskil olema ka väga tume vari, kirjutas Tõnu Õnnepalu. Kui keegi lööb hinge haava, tuleb nurga tagant koer ja lakub haava ära. Kõik on võimalik, ütlevad targad vanad mehed. Väga targad ja väga vanad mehed ütlevad, et kõik on.
