LP autorid Foto: Tiit Blaat

Nüüd tegutseb Sofia juba mõnda aega Rootsis, oma sünnimaal. Igatahes näitas ta mulle unes oma kodulinna ja me jõudsime ringkäiguga ühe kiriku ette. Seal, raagus puude vahel, seisid kurvalt kaks skulptuuri. Naine ja mees, lapsed kätel kõrgele tõstetud. Kunstnik oli jäädvustanud ühe rituaalse hetke, ühe raske valiku koha, kus vanemad ohverdavad oma lapsed, heites nad kuristikku, kogukonna üldise heaolu nimel, ilmselt mingisugustel iidsetel religioossetel põhjustel. Jumal teab.

Ja Sofia võttis mu käed oma kätte ja ütles: Margit, ma pean sulle midagi üles tunnistama. Mõnikord ma mõtlen, et neil lastel oli niimoodi kergem. Nad pääsesid nii paljudest kannatustest ja pisaratest.

Selle peale võtsin Sofial õlgade ümbert kinni ja hakkasin teda ümber rääkima: Sofia, tead, ma olen väga suure osa oma elust mõelnud samamoodi, aga see ei pruugi olla tõde. Võib-olla oleksid nad oma elamata jäänud elus kogenud ka suurt õnne ja rõõmu, ja nende silmad oleksid täitunud hoopis rõõmu-, aga mitte murepisaratega. Me ei tea seda, me ei saa seda ette näha. Selleks tuleb elada.

Ja siis me läksime Sofia lemmik-kohvikusse ja tellisime kuuma šokolaadi. Ning kuigi minu unenägu sai otsa, jäi ta sinna ilmselt pikemaks vestlema, sest väljas oli tõesti juba üpris jahe.

Nendel, kes oma sülelapsed pidid kuristikku heitma, (nälja- ja katkuajal võis ju igasuguseid asju ette tulla...), ei paistnud olevat valikut. Nagu ikka muinasjuttudes, kus kultuuriline võimunarratiiv inimeste käitumist traditsioonide ja rituaalide kaudu suunab. Tuleb teha, nii on alati tehtud, kui sa nii ei tee, jääd üksi, sest sind heidetakse kogukonnast välja ja su ellujäämine jääb saatuse hooleks.

Reaalse elu muudabki raskeks valikute küllus – aju-uurijad teavad, et inimene langetab päevas üle kahe tuhande valiku, neist suurema osa alateadlikult - mida selga panna, kuhu lõunale minna, millist saunakulpi osta jne. Iga valiku eest tuleb vastutada. Ühel päeval pidin ma näiteks langetama valiku, kas ühineda enne jõule külakooriga või mitte. Kakskümmend aastat pole laulnud ma mujal kui autos ja sealgi enamasti ilma publikuta. Ja nüüd siis kirikud ja kultuurimajad? Kooriproovis muidugi selgus, et laulud, mida lauldakse, on juba kellegi teise poolt valitud. Ja mulle puhta võõrad on need lood ka, kui “Aisakell” ja “Püha öö” välja arvata. Ja Youtube'ist pole harjutamiseks üldse abi – huvitav, kas koorilauljatel on mingi oma koht internetis, kus nad lugusid jagavad ja laigivad?

Youtube'is on aga palju muud õpetlikku. Näiteks selgitab seal Rihanna hääletreener, kuidas ta staarihakatisi töötleb. Valu, viha, enesepettus, süütunne, kõik tiritakse välja, miski ei jää saladuseks – kui heaga ei saa, siis kurjaga, sest ainult nii saab häälgi puhtaks ja ausaks. Treener teab, et keegi, kes kardab üksi jääda ja välja heidetud saada, ei saa oma hääle ja sõnumiga maailma vallutada, sest see hirm on nagu sirm tema ja publiku vahel.

Ja me jõuame tagasi tolle veidra unenäo juurde. Niikaua, kui inimene usub, et surnutel on parem-kergem-lihtsam, ei saa ta elada täiel rinnal, veelgi vähem laulda täiel rinnal. Laulda nii, et pisarad silmas.