Marguerite Yourcenar"'Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik"'
1980. aastal valiti Marguerite Yourcenar esimese naisena Prantsuse Akadeemia "surematute" hulka. Sellega võinuks lõppeda ka tema elu aktiivse kirjanikuna: surematul pole kirjutamist enam vaja, võib loorberitele puhkama jääda. Võiks ju ka oletada, et sajanditepikkuste traditsioonidega akadeemia pärsib looja vabadust. Yourcenar aga tõestas, et suur kunstnik seisab raamidest kõrgemal.
Raamat küpses enne valmimist kaua, oma viis-kuuskümmend aastat, esimese versiooni kirjutas algaja kirjanikupreili sahtlisse juba kahekümneselt. See, mis aastatel 1979–1981 lõpuks paberile sai, on aga ka peaaegu täiuslik. Yourcenari kohta üllatava lihtsusega kirja pandud jutustus lihtsast inimesest, kes, nagu autor ise ütleb, "formuleerib vaikides mõtteid ümbritseva maailma kohta", lummab oma sisemise rahuga. Ehkki peategelase Nathanaeli elukäik on kohati igasuguse rahu vastand, esitab kirjanik seda omal erilisel viisil ja viib lugeja (eeldusel muidugi, et too Yourcenari stiili ja mõttelaadiga haakub) õndsa rahu seisundisse. Ühe lihtsa inimese elu ja surm, tema seiklused ja hariduseta jäänud mehe kohta üllatavalt terased mõtted, isegi tema haigused omandavad Yourcenari käe all otsekui üldinimliku tähenduse.
"Ilus hommik" on esimese jutustuse mõtteline jätk, kuid siin on tegemist pigem impressiooniga, mis nappide vahenditega annab mõjuva ettekujutuse poisist (Nathanaeli pojast), kes tahab saada näitlejaks.
Mõlemad koos pakuvad kaasamõtlemist nautivale lugejale igatahes hea hetke mõnusat äraolemist.
Yourcenari loomingut on eesti keelde vahendanud Merike Riives, keda võib Kätlin Kaldmaa Arkaadias ilmunud liigituse kohaselt pidada tõlkijaks kui abikaasaks. Ta näib Yourcenari loomingut põhjalikult tundvat (vt tõlkija lühikest, kuid asjalikku järelsõna raamatule) ning mis peamine – seda armastavat. Kui kirjaniku ja tõlkija vahel sünnib selline side, siis on oodata tõlkekultuuri rikastavaid pärleid. Ehkki raamatu eestikeelne pealkiri ei ole müügi seisukohalt kuigi apetiitne, võib (eriti tõlkekirjanduse üldise kvaliteedi taustal) vist siiski öelda, et eesti tõlkekirjandusse on lisandunud jälle üks pisike vääriskivi.
