“Lasnamäe lunastaja”
Tuum, 2008. 149
lk.
Lühiromaan, mille peategelaseks on eestivenelane, on
sedavõrd ebatavaline nähtus, et vääriks tähelepanu
ainuüksi oma olemasolu pärast. “Lasnamäe lunastaja”
aga sedalaadi händikäppi ei vaja, olgu loo ehitusklotsideks pealegi
eestlasele kangastuvad Lasnamäe venelase elu stereotüübid
– vaesus, töötus, narkootikumid, vägivald, riigikeele
surve ja paneelmajade korterites teenitav räpane raha, mida ikoonilt
jälgib õigeusu lunastaja nukker pilk. Küllap on see
trafaretsete kujundite küllus sihilik nagu ka lihtne, peaaegu
lasteraamatulik stiil, milles lugu on kirja pandud. Autor on suutnud vähem
kui pooleteistsajal leheküljel maalida tumehallides toonides pildi,
millest siiski õhkub ootamatult palju lootust.