“Lasnamäe lunastaja”

Tuum, 2008. 149 lk.


Lühiromaan, mille peategelaseks on eestivenelane, on sedavõrd ebatavaline nähtus, et vääriks tähelepanu ainuüksi oma olemasolu pärast. “Lasnamäe lunastaja” aga sedalaadi händikäppi ei vaja, olgu loo ehitusklotsideks pealegi eestlasele kangastuvad Lasnamäe venelase elu stereotüübid – vaesus, töötus, narkootikumid, vägivald, riigikeele surve ja paneelmajade korterites teenitav räpane raha, mida ikoonilt jälgib õigeusu lunastaja nukker pilk. Küllap on see trafaretsete kujundite küllus sihilik nagu ka lihtne, peaaegu lasteraamatulik stiil, milles lugu on kirja pandud. Autor on suutnud vähem kui pooleteistsajal leheküljel maalida tumehallides toonides pildi, millest siiski õhkub ootamatult palju lootust.