Iga kord, kui ma oma onnist üle heinamaa mere äärde longin, peatun aeg-ajalt, et uurida taimekesi. Kuulata taamal õhus kukerpallitavaid ronganoorukeid. Või siis tammuda paljaste jalgadega krõbedate pabulate peal, mis veel natuke nagu haisevad, aga mitte väga hullusti. Kui ma möödun suurest kuklaste pesast ja see lõhnab, nagu oleks männid joonud õunaäädikat, ja pärast seda, üsna mere piiril roostikus on käinud seakari ja teinud oma tavasigadusi ja kõik lõhnab soola, mererohu ja nende samade sigudike järele… Vaat siis ma tean, kuidas lõhnab õnn.

Rännakud ja reisid seostuvad mulle millegipärast alati lõhnadega. Me oleme lõhnadega harjunud ja eeldatavasti teame me kõik, kuidas lõhnab bensiin, küüslauguga leivake, koriander, kassipiss, Valjala kirik, metsatulekahju, kohv, sigaretid, piimatooted jne… Lõhnade-lehkade maailmas rändamine on odav, ohutu ja alati informatiivne. See on fun fun fun!

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: