Maria ja teised
Tallinna Vene Draamateater on teinud taas mitmese mõttes julge sammu. Vene kooliklassiku Ostrovski "Äikese" tõi lavale Moskvas tegutsev, kuid ka rahvusvahelisel areenil tunnustatud Mihhail Mokejev, peaossa paluti eesti näitlejanna Maria Avdjushko. Rääkimata juba projekti enese väljakutsuvusest: tegu on ülimalt aktiivse, agressiivse, isegi provokatiivse lähenemisega krestomaatilisele draamatekstile.
Ei ole muidugi kindel, kas päris igale eesti teatrikülastajale võiks uudistükki soovitada. Kes ikka "vene värki" (sealhulgas vene estraadi) oma paisutatud emotsionaalsusega loomuldasa vaenab, jätku ehk seekord minemata. Usutavasti on kõik huvilised siiski kursis, et teatud õhtutel toimib etendustel ka eestikeelne tõlge.
Niisiis kulgeb vaataja silme ees vilkas tempos liikuv hingekäristav kurbmäng (zhanrimääratlusega "perpetuum rock"), täis otsekui paisu alt lõhkevaid kirgi, slaavilikku neoglamuuri, hüperboliseeritud õhkamisi, efektset lavametafoorikat, füüsilist rabelemist-tuuseldamist ja suuremas koguses rütmikat jalaloopimist -- kes vähegi näinud ORTV estraadiprogramme (või vähemasti mäletab kunagist "Kutsuvat tulukest"), teab, millest jutt.
Kui aga võtta ette Ostrovski 150 aastat tagasi kirjutatud näitemäng, mida omal ajal loeti vene draamarealismi esindusteoseks ning "kus julma sänikaelsuse ja abitu õiglusetuse vastuolud on viidud äärmuseni" (tsitaat Ostrovski 1948. aastal ilmunud eestikeelse kogumiku järelsõnast), siis paistab igati kätte, et tegelaste läbivalt mustvalgeline printsiip ja konfliktiasetus -- kuri ämm hukutab minia ning tolle armastatu -- eeldab tänases kontekstis kaasarääkimiseks üsna radikaalset, rõhutatud lavastajasuhet.
Esimese silmatorkava nähtusena Mokejevi lähenemises võiks nimetada tegelaskonna hüperboliseeritust: kõigi emotsioonide kraanid on viimseni valla keeratud, keegi ei malda oma toimetusi reflekteerida, käib ainult tegutsemine, vohavad instiktid. Muidugi on tugevalt märgiline juba Avdjushko valik "võõrast tõugu" Katerina rolli. Tema eristumist foonist rõhutavad hoopis teistlaadi, voolav kõnerütm (mõistagi koos pisukese aktsendiga), aga ka kasvuhoone-orhideena habras attitüüd. Samas ei saa kuidagi jätta märkamata välist sarnasust tüki kesksete naisantipoodide vahel: küllap kütab deemonliku Marfa Kabanova (Tatjana Manevskaja) viha oma noore minia vastu ka tolle füüsiline värskus. Kes lähemalt tuttav uuema teatrilooga, teab, et mõlema näitlejanna biograafias on olulist rolli mänginud sama lavastajapersoon, Mati Unt (mis annab ainet jälle uuteks seosteks). Mõlema Kabanova laitmatu säärejooks eristab neid omakorda linnakese ülejäänud, trullakate põlvedega naisperest. Tarmukad naised jällegi diferentseeruvad apaatsest ja aneemilisest, süngelt kidakeelsest meestegelaskonnast.
Ent keskne vastandus jookseb siiski Katerina ja "kogukonna" vahel, mida võiks ehk määratleda kui konflikti "puhta", tegevusetu ja funktsioonitu ilu ning masside toimeka totruse vahel. Viimase kujutamisel pole värvidega koonerdatud, loomaks pilti nürimeelselt nagistavast, sebivast, jahmerdavast, sekeldavast inimrühmast. Üsna alguses antakse kätte ka märk, et tegu on migrantidega - kõik see rahvas saabub kohale, kohvrid näpu otsas, ja seab end sisse kohutavates barakkides.
Ent kõigele vaatamata on õhtu vaieldamatu "täht" ikkagi Maria Avdjushko. Kuuldavasti ka kodulaval tehtud rollides uude etappi jõudnud Avdjushko on seekord peaaegu täielikult vabanenud tollest võõrituse, eneseiroonia, kohati ka pingutatult lõdva üleoleku kaitsekihist (ehk siis kokkuvõetuna kõik see, mis võiks ehk tähendada "avdjushkolikkust"), milleta teatud perioodil seda näitlejannat enam ette ei kujutanudki. Katja Kabanova rollis aga (ehkki säilitades oma jaheda distantseerituse!) oleks justkui avanenud mingid uued mängukanalid, mis põnevalt varieerivad hukkumisele määratud noore naise sisemist ebakõla, trotsi, raevu, alistuvust.
Ometi ei saa eestlane ka seekord Vabaduse platsilt lahkuda ilma rahvusliku alaväärsuskompleksita. Kui mõelda sellele, et korraga on meie Vene teatri laval klassikast välja käia Ostrovski, Gogoli "Revident", Dostojevski "Idioot", Tshehhovi naljandid - ja kõik aktiivses, värskes, kaasaegses tõlgenduses! Kus on aga eesti teatri (peale ühe Tammsaare ja Gailiti Pärnu Endlas) samaväärsed lavateosed algupärase klassika põhjal?
