foto: kaader filmist

Ei ole päris nii, et jood klaasikese veini, jalutad kinno ja vaatad mõnusaks kergeks ajaviiteks skulptor Camille Claudelist kõnelevat prantsuse eluloofilmikest, kus peaosas Euroopa lemmik Juliette Binoche.

“Camille Claudel 1915” on ränk ja valus lugu, mille tegevus toimub sõjast räsitud Prantsusmaal. Andekas skulptor, Auguste Rodini kunagine õpilane ja armuke Camille Claudel on perekonna poolt vägisi vaimuhaiglasse pandud. Film, mis põhineb Claudeli haiguslool ja kirjavahetusel kirjanikust venna Pauliga, annab minimalistlikult ja peenetundeliselt edasi naise vaikseid kannatusi, paranoiasid ja meeletut, kibedat üksildust, mille muudab veel valusamaks arusaamine, et kõige lähedasemad on ta reetnud – hoolimata arstide korduvatest palvetest ei lubanud perekond teda haiglast välja.

Võrreldes mitme teise Dumont’i filmiga on “Camille Claudel” siiski kergemini vaadatav, sest Binoche’i (kes ka PÖFFilt tänavu parima naisnäitleja preemia võitis) inimlikkus ja soojus saab režissööri süngelt kummituslikust käekirjast ning sügavalt traagiliselt loost kohati võitu. Aga ainult kohati.

Tallinn – Sõprus, Tartu – Ekraan