Marianna Kaat on vägev naine. Mõtleb suurelt. Välimus rõhutab sisemust – ehted ja aksessuaarid on jõulised. Aga fotograafile ta keeldub neid sel määral demonstreerimast, nagu too soovib – kohe näha, kes kontrollib olukorda. Viimastel aastatel peamiselt dokumentaalfilmide tegemisele ja tootmisele keskendunud režissöör ja produtsent ütleb mõni hetk hiljem kõhklematult, et kinolevisse võetud dokumentaalfilm peaks olema suurem kui elu. “See on paradoks doki puhul, aga nii ta on,” kinnitab Kaat, kes leiab, et tänane Eesti praktika, kus kinodes linastuvad kõik, ka 20–30minutilised lood, ei ole õige. “Kui inimene läheb kinno ja maksab pileti eest, siis ta peab saama sealt midagi veel.” Kaadi produtsendikäsi on toetanud hiljaaegu ETV ekraanil linastunud Valgevenes resideeruva Odessa juurtega tagakiusatud filmilavastaja Juri Haštševatski “Lobotoomia” valmimist, aga ka sama režissööri mõne aasta taguse “Kalinovski väljaku” tegemist. Esimene kõneles Vene-Gruusia sõjast ja sellest, kuidas Vene meedia oma kodanike ajusid peseb, teise fookuses oli Haštševatski konflikt diktaator Lukašenkaga. Omaenda dokumentaalfilmiga “Auk nr 8”, mis samuti äsja ETVs tele-esilinastus, sõidab Kaat juba mõnda aega mööda maailma filmifestivale ja võidab auhindu. Lugu poisist, kes Ida-Ukraina mahajäetud kaevanduslinnas illegaalselt sütt kaevandab ja oma õdedele nii ema kui isa eest väljas on, ei jäta kedagi külmaks. Muide, “Auk nr 8” sai nii arendus- kui järeltootmistoetust Ameerikast Sundance’i tootmisfondist. Dokitegijate jaoks üle maailma on see ülikõva saavutus, ise peab Kaat seda imeks ega usu sarnase edu kordumise võimalikkusse. Loe edasi!
« Avalehele 0 Kommentaari